Ohjumal, ma ei tea kust alustada või lõpetada.Eks vist alustame algusest  ja vaatab, kuhu välja jõuame.

Pidin siis ratsutamise ära lõpetama, Nuhjas juunikuu lõpuni tegema ja siis vsjo, uues majas ja ratsutada pole võimalust.Siis aga helistas mulle ühel õhtul Rintsu ja rääkis, et Aive tahab Ottokale sõitjat.Helistasin siis Aivele ja leppisime kokku, et tulen kolmapäev trenni, 12.06 siis oli kuupäev.Läksin kohale, kohe hüppetrenn, pidin laup kohe kolmekale minema ja siis tegime krossi.Tutvsin hobusega, pm nagu ratsmes sain ta jooksma.Hüpe on hästi mõnus nagu ei tunnegi seda, mul ei pannud kuhugi alt ajama, võttis rahulikult, esimesed paar korda läks ristile veits kaugemalt, kolmandal korral sain ta siis lähemale toodud.Krossitakistustel ma ise olin seljas üsna lippadi-loppadi ja kui ma säärte vahel teda ei hoidnud ja tal kuidagi peale lasin minna, siis ei tulnud jahh hüppest just palju välja.Mööda läks siis.Ise olin korras, pani kohe üle, vaatas nagu asju, aga ei passinud otseselt midagi.Ise lendasin hüpete ajal jube lahti loomulikult, ei saanud päris hästi aru, kui palju ma ja mida tegema pean ja seljas püsimisega oli ikka tükk tegu.Aga all päris ei kukkunud, parkuuris tuli takistuse ees minu kontrolli alla ja minema ei pürstinud nii et kokkuvõttes oli esimese korra kohta vist normaalne.Ise põdesin loomulikult väga üle, aga Aive veidike julgustas ja rääkis, et polnud asi väga hull midagi.
Järgmised 2 päeva tegime skeemi, proovisin hobust veits paremini tunnetama ja kuulama õppida ning vaikselt  ta läks.Aive käis ka mõlemal päeval korra seljas ja siis sain rohkem juba hobusest aru.Ise tundsin end halvasti, ebamugav oli olla nii suure hobuse seljas ja tahtsin kohe tagasi väikse armsa poni selga.Lõpuks hakkas aega vaikselt juba mugav ja hea tunne tulema, liikumine ei tundunud nii suur ja lai enam ja asi oli palju parem.Galopiüleminekuid traavile päris hästi korda ei saanudki, igakord nagu vajus traavile, mitte ei saanud talt korrektset üleminekut, traav jäi laiali ja krampi.Muid vigu oli veelgi, aga üldpilt oli enam-vähem.
Laup siis käisin kolmekal ära.
Karjamaa oli otse lehmade kõrval, Ottokas astus kohe treiku kaldteest mööda ja jooksis minust mitu korda üle ja vahtis lehmi.Lõpuks aga peale kooli ja takistust rahunes ta piisavalt maha ja sai ta sinna lehamde krõvale muru sööma panna.Vahepeal aeti lehmad veel kuhugi enda karjamaa tagumisse nurka ära ja siis polnud probleemi enam.
Skeem oli nadi, kodus tundsin end ise paremini ja ka hobune oli all parem.Harjutused said küll tehtud, aga mitte nii täpselt ja korralikult kui kodus.Galopilt traavile üleminekud ei olnudki head, aga kuidagi sain selle skeemi läbi, Einastelt 53 % ja Aivelt 58%.
Takistuses tundsin end kohe nii koduselt ja hästi.Soojendus oli lihtsalt suurepärane, rahulik tempo ja mitte ühelegi takistusele ei pürstinud mul alt minema, lihtsalt nii rahulik ja meeldiv ja hea oli.Joosu ütles ka kõrvalt, et no suurepärane on, tegin ainult 4 või 3 hüpet, polnud vaja lihtsalt rohkem.Siis parkuuris, üheski seotud vahes lappama ei läinud, enne kolmandat tõket jäin veidike eest hoidma ja siis tegi veits ämblikuhüppe ja enne kuuendat võtsin veits korralikumalt ta enda alla tagasi, aga üldiselt oli hea, takituse ees võttis natuke juurde, aga lappama ei läinud ja nii hea tunne oli.Sammud klappisid ja aeglane, ent puhas, mis oli minu jaoks lihtsalt superhea uudis.Põntsusin seal seljas küll korralikult, aga läbtud sai ka see.
Siis oli pikalt ootamist ja lõpuks kross, rada tundus veidike jube, kraav ja mõned asjad olid veidike hirmutavad, aga muidu oli okei.
Soojenduses oli ka normaalne, nüüd lasin suurema tempoga peale ja takistuse ees lasin tal ka rohkem tempot tõsta ja ise valida, millega hobune tuli loomulikult ilusti toime ja kõik tuli hästi välja.Kaugemalt krossitempoga, enne takistust veidike korda ja siis jälle pehme ratse, hüpe ja otse edasi.Soojendusplatsil oli ka laud pandud, et harjutada krossitõkke hüppamist.Sinna peale minnes Ottokas korraks ajas silma punni ja tundsin, et veidike ajas sõrad vastu ja korraks nagu mõtles mitte minna, aga suunasin teda kohe säärtega edasi ja läks ikkagi ilusti üle, teine kord oli ka hea.Läksin siis tuleproovi tegema.
Endal oli klimp kurgus ja hirm sees, aga proovisin end rahustada ja läksin lihtsalt lõpuni võitlema.Esimene oli metsa vahel palk, see oli ilusti.Peale seda oli metsast välja lagendiku peale ja seal tundsin et Otto veits uudistas uut kohta, seal ka palgile klappis ilusti, enne kraavi kaotasin jaluse ja üldse igasuguse tasakaalu, aga Ottokas ainult veidike vaatas kraavi ja kalpsas siis sealt üle, ise mõtlesin küll et lenda no kohe alla, aga sain enda kuidagi sadulasse korda ikkagi.Siis oli väike lagendik , mille keskel oli Juurimaa kändudest tõke ja hästi paljud hobused tõrkusid seal, ning üritasin ottokat seal hästi kontrolli alla võtta, et iga hinna eest sealt üle saaks, aga no ta oli juba nii indu täis, et tall ei tundnud miski hirmus ja läks lebolt üle.Üleshüppe oli mõnus ja peale seda tundsin et juba piisavalt kindlalt, et poolistak võtta, alguses ma seda ülds ei julgenud, kartsin et ta läheb mul kohe ajama ja siis on kõik tuksis.Edasi oli siis suur suur põld, kus oli suure ringi peale 4 takistust ja need olid reaalselt maailma kõige mõnusamad asjad.Takistuste vahel käed lakale, hobune naudib ja kihutab, enne takistust veidike kontrolli alla ja peale takistust jälle samamoodi, nii pingevaba ja mõnus.Takistuseks olid seal mingi puuriit, kraaviga palk, herdel ja veel mingi palgike.Vaatas küll, aga läks ilusti üle.Edasi olid jälle palgid, mäest alla ja mäest üles kohe, sealt ta lihtsalt astus üle ja ma ei tundundki mingit hüpet, siis kivimüüriga allahüpe, kõik hea ja viimaseks siis juurima kännud ja viimane palk, siis oli kõik juba mõnus ja ma julgesin poolsitakus rahulikult sõita, enne takistust istusin sisse, kõik klappis ja peale viimast andsin veel agu et võimalikult ruttu finišijoonest läbi jõuda ja tehtud.Nii hea tunne oli sees.
Ja 4jas auhinnaline koht tuli ära, olin ka neljandat korda hobuse seljas ja nii meeldiv kohe :)
Ilusti tagasi ja tegin tallis asjad korda ja minekut.Tunne oli hea ja tundus, et hobusega isegi mingil määral klapp leidub.
Eelmine nädal sõitis Miina ja võistles ka laup.Ise tegelesin lõpetamisega ja no nii lahe, et sellega vsjo on.Aga no pildid tulid ikka, üks kohutavam kui teine ja no dieedi mõtte peab küll kärmelt ellu viima, kõik on niiiiiiiiiiii pisikesed ja väiksed ja siis on üks elevants e. siis mina isiklikult.
Eile käisin siis sõitmas, sadul oli Rintsu käes tuunimisel nii et sõitsin valtrappi ja pehmendusega, sedelgas oli ka peal.Pm tegin terve trenni sammu ja veits üleminekuid traavile, et ma kuidagi suudaks seal seljas nagu päriselt istuda.Sest et ma ei suuda seda, see traav on nii hüplik ja ma ei suuda seal kahte sammugi sadulas olla, nii hullult põrgatav kohe lahti, kui traavi teen.Proovisime mu jalgu pikemaks venitada, istakut korrigeerida ja parandada, et ma istuks sirgelt, ei uhaks nii meeletult puusadega kaasa ja suudaks kõiki oma jäsemeid reaalselt kontrollida.Istuks rohkem tagumikupeal ja kasutaks oma alumisi kõhulihaseid.See trenn oli nagu päris ausalt raske. :DAga nii kui endal järjest asju korda sain siis kohe tundsin kuidas ka hobune hoopis vabamaks ja lõdvemaks muutus ning kõik oli hoopis pingevabam ja meeldivam.See oli kuidagi nii lahe.Traavis hakkasin ikkagi räigelt põntsuma ja läksin pingesse, mille peal hobune ka molli lakke lõi, aga tasapisi läks paremaks.
Täna oli juba sadul olemas ja võimlesime.Natuke traav, nina ette ja siis hakkasime traavilatte tulema.Voldi peal tulime.Hobune vajus pidevalt latil õlaga välja, sest et mu välimine käis ujus kuhugi kagustesse, mis andis talle kohe ruumi vajuda.Koguaeg mul välimine käsi ujub keha juurest eemale, koguaeg lihtsalt.Ma ei kujuta ette kaaaa, kuidas ma selle lõpuks kontrolli alla saan.:DLõpuks sain käe enda keha ja hobuse kaela juurde ja sain kohe palju paremini trajektoori kontrollida.Siis aga jäin ise seljas veits jäigaks, aga peale paari korda tuli juba paremini, hobune oli mõnusalt paindes, ise olin pingevaba ja kuhugi välja ega sisse ei lasknud vajuda.Siis tulime galopis neid latte, jälle voldi peal ja no ma ei tea, see oli absoluutselt raske asi.Ausalt.:DKoguaeg läks hobune lattidel üle ratsme ja hakkas kiirustama , ise läksin krampi ja hobune läks ka kohe pingesse, ei painutanud piisavalt, vajus koguaeg õlaga välja ja kontakt oli liiga tugev.Kui ratset järgi andsin, siis hobune ajas pea üles, mitte ei läinud säärega peale sõitmisel ratsmele järgi, mis nagu tegelt vaja oleks olnud.Ja sellega jauramsime reealselt mingi 100 aastat aga lõpuks, sai kõik need asjad korda.Hobune vaatas latte ja ei ajanud  pead üles, ise olin rahulik, painutasin, välimise ratsme ja säärega kontrollisin trajektoori, ei läinud krampi ja suutsin isegi sammu klapitada.Epic win.A no loomulikult suutsin alustuseks lattide taga olevast ristist üle hüpata, kuhu hobune peale tõmbas, issand, mul oli nii piinlik.:D
Igatahes edasi hakkasime siis ristikest tulema.Väga peale ei hakkanudki rebima, valiklatiga, ise proovisin tõkke ajal kuhugi kõrgustesse ronima, kuigi tõke oli 40 cm ja oleksin pidand lihtsalt kerge istaku võtma, ei midagi suurt ega aeganõudvat.:DLõpuks sain siis istaku ka enam-vähem normi, ei kadunud kuhugi hobusest kaugele ära, vaid jäin lähedusse ja klappis.Siis Aive tõstis umbes 80-ne peale selle ristikese, paar korda läks samm nässu, aga lõpuks tulid juba täitsa normaalsed hüpped, klappis ja ise tundsin end hästi.

Apppi, need jalused.Kuna ma nüüd olen hobuse seljas siis jalad ei pea lõua alla olema.Ja see on harjumatu, sest et poni seljas ei saanud jalgu väga kuhugi sirutada.Ja nüüd ma pean niiiiii pika jalusega sõitma ja hüppama, et see tundub minu jaoks meeletult hirmus ja on ebamugav, aga iga trenniga läheb vaikselt paremaks.:)Aga endiselt on ebamugav, tundub et olen nagu baleriin seal seljas ja kannad on kuskil kaugel kõrgel, aga tegelt on täiesti normaalne see lugu.
Igatahes, tegin nüüd selle ilmatu suure postituse ära ja proovin nüüd taas vaikselt rajale saada oma blogipidamisega.