Vahepeal juhtus siiin 10 eri asja ja kõik lõpuks viisid siis selleni, et ma otsustasin hetkel ratsutamise lõpetada.Ottokas läheb vist puhkama ja ma ise teen siis pausi, eks aeg näitab, kui pikk või lühike see siis olema saab.Kas ma üldse tahan taas ratsutada või leian, et miski muu on siiski köitvam...Oeh, eks ole näha siis.Tallis käin tööl vast ikka, kui tööd on ja jagub, aga ei ratsuta.
Ma poleks tegelikult uskunud, et ma suudan lõpetada.Ma olen 6 ja pool aastat seda teinud ja on olnud, mis on, aga ikka olen kuidagi leidnud kuskilt võimaluse aina edasi ja edasi pingutada ja proovida.Need pausi mõtted on mul üksjagu pikalt peas olnud, üle aasta juba kindlalt, nii et ehk siis oligi aeg see mõte ükskord ellu viia ja proovida, et mis saab.
Millega ma nüüd vahepeal tegelen?Ega ma täpselt ei teagi, ma arvan, et mängin veits sulgpalli taas, tegelen üldfüüsilise treeninguga, jooksen, käin jõusaalis, võimlen, naudin suve viimast kuud.Siis lähen kooli ja eks aeg näitab, mis ma teen ja kuidas teen.Ja ma usun, et selle hobuste ja ratsutamisega on nii, et if it's meant to be, it will be.Küll jõuan kunagi otsapidi hobuste juurde tagasi, kui nii on õige.Aga elame, näeme.
Teen siia taas asja alles siis, kui taas hobustega tegelen vms.
Aga olge tublid ja ratsutaga ja püüdke oma unistusi ja proovige uusi asju ja lihtsalt olge head ! :)
Päikest igasse Teie päeva, Karine :)
Wednesday, July 31, 2013
Friday, July 19, 2013
Yesjooos, jälle ma olen kadunud olnud.
Peale seda ebaõnnestunud hüppetrenni panime kolmeosalise uuesti suhu ja hobune oli olukorraga rahul.Vahepeal on siin niiisama trennid olnud.
Üks ratsatus oli üsnagi imeline.Pusisin vaikselt traavis, et saaks ta tagant alla jooksma ja selleks tegin siis poolpeatusi, sõitsin nelinurka, üleminekuid, hästi palju painutusi ja siis tegin tegin tegin ja üks hetk babahhh, hobune on megalux.Selg tuli nii mu kahe jala vahele et ma olin lausa üllatunud, niiii hea stabiilne ja ühtlane ja hea oli, ma mõtlesin, et ma hakkan õnnest nutma.:DSee oli tõesti suurepärane, ma niii kartsin et ma ilmselt ei tunne never ära kui hobune hakkab tagant peale jooksma aga no tuli ära.
Kindlasti aitas selle kaasa ka see, et trenni alguses korrigeerisime juba sammus mu istakut, et ma istuks rohkem nagu tagumiku peal ja kasutaks oma kõhulihaseid ja hobuse samm muutus kohe peale minu muutumist lahtiseks ja kergeks.Õlad on mul niiii suur probleem, et see on ulme.Need on koguaeg puusadest eespool ja ma isegi tunnen, kuidas hobune läheb kohe paremaks kui ma õlad esiotsa pealt tal ära võtan, aga ma lihtsalt ei suuda end niiviisi hoida.Oeh, ma loodan, et ma õpin.
Galopis proovisime ka siis tagant alla saada, alustuseks galopist sammule üleminekutega, et ta tagumist otsa alla tooks ja edasi kui tundsin, et tuli tagant alla, siis pidin kohe peale sõitma.Ja ta läks lõpuks päris heaks, vahepeal jäi ratsme otsa rippu, aga teisele poole sain ilusti korda.Lükkasin vahepeal õlga sisse ja välja ja no ta läks tõesti heaks, kui ratset järgi andsin siis ei pannud kuhugi ajama, tuli tagant alla ja oli tore.
Siis oli hüppetrenn taas selle kolmeosalisega.Ma ise kartsin, et no äkki tal ikka mingi veider tunne on sees ja tulevad tõrked.Aga ei, ta oli hoopis meeletult õnnelik et saab jälle trensliga hüpata.Esimesed soojendushüpped olid okei.Harjutasime, et ma ei viskaks oma õlga talle esiotsa peale, vaid lükkaks tagumiku taha, toetuks jalusele ja saaks selle arvelt kätele ruumi juurde ja ei peaks keegi päris täpselt ei tea mida tegema.Vahepeal isegi tuli välja.Siis tegelesime allahüppega.Ma ei suutnud väga hästi seda õiget allahüppe istakut teha, nii et õlad oleks taga ja jalad ees maandumist toetamas, aga no enam-vähem.Siis Aive ehitas sinna taha risti, niii et oli allahüpe, 1fulee ja rist alguses.Kuna oli suur vahe siis pidin seal edasi sõitma ja sealt ta sai endale terveks trenniks tiivad selga.Pärast oli seal juba lattaed ja see iseenesest tuli ilusti, aga ta hakkas nii lendama peale seda edasi sõitmist seal vahes, et pani ikka igalepoole sajaga peale.Pidin tegema kõiki krossitakistusi hõlmava parkuuri.Ja appi, niimoodi pidin kaklema seal.Esimesele pani ta kaugelt ära ja siis jäin veidike maha, ja edasi ma pidin iga takistuse ees siukest meeletut kaklust pidama, et ta sinna täie rauaga peale ei saaks panna.Ei olnud just kõige mugavam, aga no kõik sai tehtud.Oleksin pidanud teda veidike varem hakkama tagasi võtma, sest kogu see kaklus jäi alati tõkete ette.Järgmises parkuuris proovisin nii ja algus tuli täitsa ilus ausalt öeldes.Sain vahel ära kakeldud ja takistuse ees oli olukord hoopis rahulikum, aga no lõpuks läks ikka vähe lappama.Viimane oli veel vastu päikest ja siis ma ei näinud eriti hästi, läks kaugelt ja jäin maha.Tulin uuesti, tuli natuke paremini.
Oeh, veidike kurb oli, sest ma olin nii õnnelik, et woah, selle olümpiaga on aasjad timmis ja kõik on hea.Aga läks ikka vähe vastupidi.Samas kui hobune võistlusel siuke oleks nagu see trenn siis oleks ikka päris kurb ja nõme.Mõtlen veel peale derbyt kaheosalisega proovida, äkki on vähe parem.:)
Vahepeal käisin veel Ottokaga maastikul kablutamas ja megachill oli ausalt.Siuke tore ja hea ja armas.
Siis oli üks joogatrenn, kaelaga pikalt ees ja all terve trenni, et oleks hästi mõnus pehme ja sonsu igatipidi.Galopist traavile üleminekud tulid siis jube paremad, vahepeal küll unustasin piisavalt kokku võtta enne üleminkut ja ei kasutanud kühilihased, aga kui ise juba varakult alustasin poolpeatustega kokkuvõtmist ja keskendusin sellele üleminekul, siis oli timm.
Oeh, tänane trenn oli megaheaaaaaa.LIHTSALT SUPER.Soojenduses oli juba hea.Harjutasime veidike istakut sisse, tegime igasuguseid harjutusi jms.Siis hakkasin tulema lattaeda.Hobusel polnud veel sellist adrekalaksu tulnud ja mu suureks üllatuseks ta ei pürstinud üldse kuhugi ära, kuulas ja ootas iga mu märguannet.Läks igakord täpselt sealt kust mina surusin ja vaatasin.Esimesele hüppel istusin veits liiga ruttu sisse ja võtsin käe ka liiga ruttu, aga ülejäänud hüpped olid suppperhead.Ootasin ära ja ta võimles igaltpoolt välja, sest ma ise andsin oma vaikselt paraneva istakuga talle võimaluse rahulikult võimelda ja tegutseda.Siis oli lattaed juba üsna kõrge, tulin teiselt poolt, alguses oli normaalne, siis aga ma ei näinud üldse sammu, hobusel ei tekkinud seda panen-sihiku-paika-takistusele tunnet ja ma nägin viimane hetk, tempo oli välja surnud ja ma hakkasin süstima.Axeliga lõppesid süstimised lihtsalt sellega, et tuli veidike kole pealesõit selle süstimisega ja et ta flippis kergelt ära, aga alati saime üle ja üsna ükskõik oli.Ottokaga lõppes süstimine tõrkumise ja minu kukkumisega.Sain puusale jälle korraliku obaduse.Siis oli aeg hobusele üleüldiselt veits energiat sisendada.Enne tegin mingit aeglast tilulilu galoppi, sest et no klappis nende madalate tõkete jaoks ja hobune oli kuulekas.Nüüd aga pidin temas siiski selle tõelise hüppajaloomu välja kutsuma.:DVõtsin siis korraliku ja elava parkuuritempo, nii et ma tunnen, kuidas ta pressib tagant ette peale ja et ta tahab hüpata.Tulin siis seda lattaeda 2 x veel uuesti, esimene kord ma seal tegin midagi lolli, jäin maha, aga teisel korral hoidsin kurvis korralikult tempot ja sõitsin peale ja ülihea oli.Mul on koguaeg olnud probleem sellega, et ma hoian jalust liiga varba otsas ja siis see on sealt kerge kaduma.Nüüd Aive koguaeg tuletas meelde, et ma jaluse õigesse kohta saaks ja istak oli kohe ka endale palju mugavam, jalg püsis minu all ja hobusele avanes nii palju rohkem võimalusi tegutseda.Siis tulin okserit ja pidin koguaeg hoidma seda head ja elavat parkuuritempot, aga samas eest mitte ära laskma, et ta ei saaks laiaks minna.JA APPPI NEED HÜPPED OLI IMELISED.Lihtsalt suurepärane.Hobune nagu hakkab peale tõmbama, aga ta jooksis tagant ratsmele peale ja ma ei lasknud teda eest ajama, nii et see on nagu lihtsalt jõuline lähenemine takistusele, ma nägin sammu ja viisin teda üldiselt veidike rohkem lähemale ja koguaeg klappis superhästi, istak oli mugav ja tundus, et hobusele ka sobis.Ma lasin tal igalt poolt igast asendist lebolt välja tulla, sest ma ise ei takistanud kuidagi ja oeh hea oli.Tulin seda okserit koguaeg kaheksa peal ja kui tahtsin teda lähedale viia, siis wao, rahustamine aitas tema puhul ka nii ilusti, rahustasin häälega ja ta muutus hoopis tähelepanelikumaks ja kuulekamaks.Lõpuks oli okser juba tubli meetrine ja kuidagi viisin teda rohkem lähedale kui et kaugele, aga koguaeg võimles ilusti välja ja tunne oli lihtsalt super.Siis esimene parkuur, seda head tunnet ei kaotanud ühelegi tõkkele, mis oli megahea,hobune oli kontrolli all aga samas kerge adrekas sees, aga üritasime teha rohkem sellist ümberhüpete parkuuri, ma aga sõitsin rahulikult suuri pöördeid ja sellepärast sõitsin siis kohe peale lõpetamist kõik uuesti.Seekord tulid siis pöörded suht normilt, sain hobuse koguaeg nii enne kui ka peale takistust korda ja siis selle imelisele okserile ma ei näinud üldse sammu ja reaalselt ei teadnud mis juhtuma hakkab ehk siis lihtsalt üritasin olla, surusin säärega ja karjusin "oiperse".Hobune pani kaugelt lendu ja ma jäin istakuga maha aga lasin ratsme järgi.Viimasele läks üsna samamoodi, ma jälle midagi ei näinud ja lihtsalt surusin teda edasi ja siis istak taas veits maas aga ratse ära.Ja uuuuuh, tõesti oli supertubli ja hea.Siis hüppasime veel kummidest üle ja kaare alt läbi ning harjutasime üleshüpet, megatimm oli, korra lendasin kuhugi kaugustesse, sest hobune otsustas sammust üleshüppe teha aga no jäin selga, aga teine kord oli juba okk.Oeh, mega oli see trenn.Kukkumine lõi pea nii selgeks ja edasi oli no super.Kui ta nüüd võistlustel ka siuke on, aga siiski minu kontrolli all enamuse ajast, siis on ausalt suuurepärane.Super oli ikka, ausalt, ma ei saa üle, okei kõik, homme kondan ilmselt maastikul ja siis pühap võistlused.Derbyl 80 ja kui on hea tunne sees ja ma meetrit nähes püksi ei lase, siis ka meeter.:)
Peale seda ebaõnnestunud hüppetrenni panime kolmeosalise uuesti suhu ja hobune oli olukorraga rahul.Vahepeal on siin niiisama trennid olnud.
Üks ratsatus oli üsnagi imeline.Pusisin vaikselt traavis, et saaks ta tagant alla jooksma ja selleks tegin siis poolpeatusi, sõitsin nelinurka, üleminekuid, hästi palju painutusi ja siis tegin tegin tegin ja üks hetk babahhh, hobune on megalux.Selg tuli nii mu kahe jala vahele et ma olin lausa üllatunud, niiii hea stabiilne ja ühtlane ja hea oli, ma mõtlesin, et ma hakkan õnnest nutma.:DSee oli tõesti suurepärane, ma niii kartsin et ma ilmselt ei tunne never ära kui hobune hakkab tagant peale jooksma aga no tuli ära.
Kindlasti aitas selle kaasa ka see, et trenni alguses korrigeerisime juba sammus mu istakut, et ma istuks rohkem nagu tagumiku peal ja kasutaks oma kõhulihaseid ja hobuse samm muutus kohe peale minu muutumist lahtiseks ja kergeks.Õlad on mul niiii suur probleem, et see on ulme.Need on koguaeg puusadest eespool ja ma isegi tunnen, kuidas hobune läheb kohe paremaks kui ma õlad esiotsa pealt tal ära võtan, aga ma lihtsalt ei suuda end niiviisi hoida.Oeh, ma loodan, et ma õpin.
Galopis proovisime ka siis tagant alla saada, alustuseks galopist sammule üleminekutega, et ta tagumist otsa alla tooks ja edasi kui tundsin, et tuli tagant alla, siis pidin kohe peale sõitma.Ja ta läks lõpuks päris heaks, vahepeal jäi ratsme otsa rippu, aga teisele poole sain ilusti korda.Lükkasin vahepeal õlga sisse ja välja ja no ta läks tõesti heaks, kui ratset järgi andsin siis ei pannud kuhugi ajama, tuli tagant alla ja oli tore.
Siis oli hüppetrenn taas selle kolmeosalisega.Ma ise kartsin, et no äkki tal ikka mingi veider tunne on sees ja tulevad tõrked.Aga ei, ta oli hoopis meeletult õnnelik et saab jälle trensliga hüpata.Esimesed soojendushüpped olid okei.Harjutasime, et ma ei viskaks oma õlga talle esiotsa peale, vaid lükkaks tagumiku taha, toetuks jalusele ja saaks selle arvelt kätele ruumi juurde ja ei peaks keegi päris täpselt ei tea mida tegema.Vahepeal isegi tuli välja.Siis tegelesime allahüppega.Ma ei suutnud väga hästi seda õiget allahüppe istakut teha, nii et õlad oleks taga ja jalad ees maandumist toetamas, aga no enam-vähem.Siis Aive ehitas sinna taha risti, niii et oli allahüpe, 1fulee ja rist alguses.Kuna oli suur vahe siis pidin seal edasi sõitma ja sealt ta sai endale terveks trenniks tiivad selga.Pärast oli seal juba lattaed ja see iseenesest tuli ilusti, aga ta hakkas nii lendama peale seda edasi sõitmist seal vahes, et pani ikka igalepoole sajaga peale.Pidin tegema kõiki krossitakistusi hõlmava parkuuri.Ja appi, niimoodi pidin kaklema seal.Esimesele pani ta kaugelt ära ja siis jäin veidike maha, ja edasi ma pidin iga takistuse ees siukest meeletut kaklust pidama, et ta sinna täie rauaga peale ei saaks panna.Ei olnud just kõige mugavam, aga no kõik sai tehtud.Oleksin pidanud teda veidike varem hakkama tagasi võtma, sest kogu see kaklus jäi alati tõkete ette.Järgmises parkuuris proovisin nii ja algus tuli täitsa ilus ausalt öeldes.Sain vahel ära kakeldud ja takistuse ees oli olukord hoopis rahulikum, aga no lõpuks läks ikka vähe lappama.Viimane oli veel vastu päikest ja siis ma ei näinud eriti hästi, läks kaugelt ja jäin maha.Tulin uuesti, tuli natuke paremini.
Oeh, veidike kurb oli, sest ma olin nii õnnelik, et woah, selle olümpiaga on aasjad timmis ja kõik on hea.Aga läks ikka vähe vastupidi.Samas kui hobune võistlusel siuke oleks nagu see trenn siis oleks ikka päris kurb ja nõme.Mõtlen veel peale derbyt kaheosalisega proovida, äkki on vähe parem.:)
Vahepeal käisin veel Ottokaga maastikul kablutamas ja megachill oli ausalt.Siuke tore ja hea ja armas.
Siis oli üks joogatrenn, kaelaga pikalt ees ja all terve trenni, et oleks hästi mõnus pehme ja sonsu igatipidi.Galopist traavile üleminekud tulid siis jube paremad, vahepeal küll unustasin piisavalt kokku võtta enne üleminkut ja ei kasutanud kühilihased, aga kui ise juba varakult alustasin poolpeatustega kokkuvõtmist ja keskendusin sellele üleminekul, siis oli timm.
Oeh, tänane trenn oli megaheaaaaaa.LIHTSALT SUPER.Soojenduses oli juba hea.Harjutasime veidike istakut sisse, tegime igasuguseid harjutusi jms.Siis hakkasin tulema lattaeda.Hobusel polnud veel sellist adrekalaksu tulnud ja mu suureks üllatuseks ta ei pürstinud üldse kuhugi ära, kuulas ja ootas iga mu märguannet.Läks igakord täpselt sealt kust mina surusin ja vaatasin.Esimesele hüppel istusin veits liiga ruttu sisse ja võtsin käe ka liiga ruttu, aga ülejäänud hüpped olid suppperhead.Ootasin ära ja ta võimles igaltpoolt välja, sest ma ise andsin oma vaikselt paraneva istakuga talle võimaluse rahulikult võimelda ja tegutseda.Siis oli lattaed juba üsna kõrge, tulin teiselt poolt, alguses oli normaalne, siis aga ma ei näinud üldse sammu, hobusel ei tekkinud seda panen-sihiku-paika-takistusele tunnet ja ma nägin viimane hetk, tempo oli välja surnud ja ma hakkasin süstima.Axeliga lõppesid süstimised lihtsalt sellega, et tuli veidike kole pealesõit selle süstimisega ja et ta flippis kergelt ära, aga alati saime üle ja üsna ükskõik oli.Ottokaga lõppes süstimine tõrkumise ja minu kukkumisega.Sain puusale jälle korraliku obaduse.Siis oli aeg hobusele üleüldiselt veits energiat sisendada.Enne tegin mingit aeglast tilulilu galoppi, sest et no klappis nende madalate tõkete jaoks ja hobune oli kuulekas.Nüüd aga pidin temas siiski selle tõelise hüppajaloomu välja kutsuma.:DVõtsin siis korraliku ja elava parkuuritempo, nii et ma tunnen, kuidas ta pressib tagant ette peale ja et ta tahab hüpata.Tulin siis seda lattaeda 2 x veel uuesti, esimene kord ma seal tegin midagi lolli, jäin maha, aga teisel korral hoidsin kurvis korralikult tempot ja sõitsin peale ja ülihea oli.Mul on koguaeg olnud probleem sellega, et ma hoian jalust liiga varba otsas ja siis see on sealt kerge kaduma.Nüüd Aive koguaeg tuletas meelde, et ma jaluse õigesse kohta saaks ja istak oli kohe ka endale palju mugavam, jalg püsis minu all ja hobusele avanes nii palju rohkem võimalusi tegutseda.Siis tulin okserit ja pidin koguaeg hoidma seda head ja elavat parkuuritempot, aga samas eest mitte ära laskma, et ta ei saaks laiaks minna.JA APPPI NEED HÜPPED OLI IMELISED.Lihtsalt suurepärane.Hobune nagu hakkab peale tõmbama, aga ta jooksis tagant ratsmele peale ja ma ei lasknud teda eest ajama, nii et see on nagu lihtsalt jõuline lähenemine takistusele, ma nägin sammu ja viisin teda üldiselt veidike rohkem lähemale ja koguaeg klappis superhästi, istak oli mugav ja tundus, et hobusele ka sobis.Ma lasin tal igalt poolt igast asendist lebolt välja tulla, sest ma ise ei takistanud kuidagi ja oeh hea oli.Tulin seda okserit koguaeg kaheksa peal ja kui tahtsin teda lähedale viia, siis wao, rahustamine aitas tema puhul ka nii ilusti, rahustasin häälega ja ta muutus hoopis tähelepanelikumaks ja kuulekamaks.Lõpuks oli okser juba tubli meetrine ja kuidagi viisin teda rohkem lähedale kui et kaugele, aga koguaeg võimles ilusti välja ja tunne oli lihtsalt super.Siis esimene parkuur, seda head tunnet ei kaotanud ühelegi tõkkele, mis oli megahea,hobune oli kontrolli all aga samas kerge adrekas sees, aga üritasime teha rohkem sellist ümberhüpete parkuuri, ma aga sõitsin rahulikult suuri pöördeid ja sellepärast sõitsin siis kohe peale lõpetamist kõik uuesti.Seekord tulid siis pöörded suht normilt, sain hobuse koguaeg nii enne kui ka peale takistust korda ja siis selle imelisele okserile ma ei näinud üldse sammu ja reaalselt ei teadnud mis juhtuma hakkab ehk siis lihtsalt üritasin olla, surusin säärega ja karjusin "oiperse".Hobune pani kaugelt lendu ja ma jäin istakuga maha aga lasin ratsme järgi.Viimasele läks üsna samamoodi, ma jälle midagi ei näinud ja lihtsalt surusin teda edasi ja siis istak taas veits maas aga ratse ära.Ja uuuuuh, tõesti oli supertubli ja hea.Siis hüppasime veel kummidest üle ja kaare alt läbi ning harjutasime üleshüpet, megatimm oli, korra lendasin kuhugi kaugustesse, sest hobune otsustas sammust üleshüppe teha aga no jäin selga, aga teine kord oli juba okk.Oeh, mega oli see trenn.Kukkumine lõi pea nii selgeks ja edasi oli no super.Kui ta nüüd võistlustel ka siuke on, aga siiski minu kontrolli all enamuse ajast, siis on ausalt suuurepärane.Super oli ikka, ausalt, ma ei saa üle, okei kõik, homme kondan ilmselt maastikul ja siis pühap võistlused.Derbyl 80 ja kui on hea tunne sees ja ma meetrit nähes püksi ei lase, siis ka meeter.:)
Thursday, July 11, 2013
Eile sain jälle trenni minna.Aive ei saanud tulla, seega sõitsin üksi murul, sest plats tolmas suht hullult.Mmmmmmm, ma ei tea, jälle ma ei saanud pooltest asjadest aru.Sest mul oli ilgelt rõve olla mingil veidral põhjusel ja ma olin juba trepist alla kukkunud ja siis mul oli igatipidi valus ja hästi paha.Samas, mul on alati see tunne, et ma ei saa midagi aru siis kui hobune pole veel hea.Nii kui ma ta heaks saan siis see tunne kaob ja ma mõistan hästi.Igatahes alguses painutasin pika ratsmega sammus läbi, proovisin korralikult astuma saada.Siis traavis sama.Ei olnud väga hea.Ei läinud alla stabiilseks, koguaeg ikka viskas pead lakke ja seda veel eriti kui tagant peale sõita.Aga natuke pusimist ja läks paremaks, stabiilseks ja sai natuke rohkem impulssi nõuda ilma et ta ajama paneks.Võtsin ratsme veits lühemaks ja proovisin ta siis tagant astuma saada, seda siis poolpeatuste, üleminekute ja õlad sees sõiduga.Kuklast lasi hästi pehmeks, samas ma sõitsin olümpiatega.Aga siiski, hästi mõnusaks ja pehmeks lasi ennast, painutas hästi ja sai rohkem jõudu sammudesse.Natuke muutus rütm siiski kiireks, aga no harjutab veel.Galopis oli alguses veits selline vastukakleja ja painutamisel hakkas pead lakke viskama, aga see kadus kiirelt ära ja siis lasi enda megapehmeks ja heaks.Pärast traavis kiirustas, ei saanud üldse head rütmi kätte, hästi piaklt pidin pusima ja ja mitu korda teda väga konkreetselt tagasi võtma, sest ta lihtsalt laterdas ringi.Siis üks hetk ma hakkasin peale tagasivõtmist teda ka tagant peale sõitma ja siis läks heaks.Ilmselgelt ta ei jäänud mul normaalselt jooksma kui ma ainult suu otsas rippusin, aga niii kui edasi surusin ja eest samas ära ei visanud läks ta ümaraks ja jooksis normaalse tempo ning rütmiga.Lõputraav oli ka juba hea.
Eile oli ratsastus ja Aivega.Kolmeosalise trensliga sõitsin.Alguses traaviga väga pikalt ei tegelenud, vaba ratsmega korralikult liikuma hakkasime harjutusi tegema.Ja hobune polnud ka eest üldse hea.Ei kakelnud vastu ega midagi aga ebastabiilne oli.Tagant väga peale ei tulnud ja märguannetele vastas ka nadilt.Kõigepealt sõitsime keskliine.Veits ikka vingerdas mul ja kippusin kergendamisega kiirustama, niii et rütm läks paigast.Lükkasin teda nii palju edasi, et ta hakkas siblima mitte suurema sammuga astuma.Sain selle enamvähem korda ja siis lõpuks tulid sirged ka siretena välja.Siis sääre eest ära.Alguses panin kohe sääre liiga taha, läks tagumik ees minema, rippusin sisemise ratsme otsas ja ei võtnud harjutust väljast vastu.Selle kõige sai aga vaikselt korda, säärt ei toppinud enam nii taha ja eest ei tirinud tagasi, läks ilusti õla ja tagumikuga paralleelselt eest ära, väljast võtsin harjutuse vastu.Teise sääre eest küsisin alguses liiga vähe ära ja siis jäi harjutus pidevalt poolikuks, aga lõpuks nõudsin piisavalt ja samas mitte üle ja tuli normaalselt.Galopis sõitsime ratsmesse ja siis lasime eest aina ratset järgi ja sõitsime hobust ratsmele järele.Alguses jälle ei olnud väga hea, kui järgi lasin ja tagant peale sõitsin läks ikka ninaga ette, aga mitte alla ja ratsmele järele.Ja siis lõpuks läks megahästi ja galopp muutus nii mõnusalt ümaraks ja hea oli istuda.Teisele poole samamoodi, väga hea, üleminek traavile tuli ka peaaegu normaalselt, veits kukkus ikka, sest ma ei võtnud galoppi enne piisavalt kokku, aga juba palju paremini kui varem.Sain peale üleminekut hakata edasi sõitma ja ei pidanud jääma teda tagasi kakkuma.Lõputraav oli enam-vähem.
Tänane hüppetrenn.Õaaaaaah.Esimene tagasilöök siis vist.Olümpiaga jälle ja see suuline on talle ikka vastukarva.
Alguses oli veel enam-vähem normaalne.Soojenduses oli traavis mõnus pehme ja galopp oli ka ok.Veits pani punuma vahepeal, aga polnud hullu.Siis kohe alustuseks tõrge.Megaväike ristike, aga passis vist varju seal taga ja kohe tõrge.Ookei, tulin uuesti ja läks kerge häälega aitamisega üle.Siis edasi oli norm, takistuse ees pöördes veits jalad käisid alla mitmesse lehte, aga muidu norm.Lattaed tuli mingi meetri peale välja ja hobune hüppas ilusti, ise jäin vahepeal eest veidike hoidma ja siis kohe kolistas või tõmbas maha.Siis ei suutnud ma piisavalt kaua sadulast lahti püsida ja tõmbasin istumisega tagumise otsa alla.Jalust lühemaks ja siis sain enam-vähem hakkama.Vähemalt ei tõmmanud ise tagumist otsa alla.Järgi andsin ka pidevalt õlast mitte käest.Viskasin ennast talle esiotsa peale õlgadest, selle asemel et kätega järgi anda.Lõpuks sain ühe hüppe nii et andsin käed järgi, mitte ei aerutanud õlgadega.Ja seee oli superhüpe.Täiega hea, andsin piisavalt järgi ja ta lausa lendas üle.
Siis okser.Tuli ka ikka suht ilusti koguaeg.Võimsalt hüppas ja endal oli tükk tegu et selga jääda.Vahepeal jälle jäin eest veidike hoidma ja siis ei tulnud üldse ilusti.Korra viisin ta ka tõkkele lähemale + ta libises enda sitahunnikus tõkkele veel lähemale ja ma ei andnud alt hüppeks ka rohkem ratset nii et latid lendasid.Hirmu aga kummalgi ei tekkinud ja järgmine hüpe tuli ilusti.Kui jäi kaugeks siis proovisin tagant peale sõita mitte lihtsalt viimane hetk ära suruda ja oli hea.Olime murul ja siis läksime platsile süsteemi hüppama.Ja katastroof algas.Tulin siis alustuseks üht süsteemi takistust nagu süsteemi vahelt.Ei näidanud talle seda piisavalt kaugelt, ei painutanud tõkke poole, ta nägi seda viimane samm ja blokk peale.Mina pukkidele ja lattidele otsa ja peaga vastu maad, endale tundus et pukk lendas ka veel pähe, aga vbl olin ma juba maalt siukse matsu saanud et ei tajunud enam õiget asja.:DPea valutas ikka rõvedalt.Selga tagasi ja uus katse näitasin juba kaugelt painutusega ja siis kalpsas üle.Ja siis sai mitu korda tuldud, sõitsin nagu 8sat ja hüppasin takistust viltu, aga koguaeg tuli mega hästi välja, painutasin teda tõkete poole, maandus õigesse jalga ja kõik oli timm.Siis korra jäi ta jälle kuhugi kaugusesse vahtima ja avastas tõkke viimasel hetkel nii et jälle blokk.Käisin jälle alla ja muutusin enda peale juba nii vihaseks, et pisarad olid silmis.Siis mingi hetk hakkasid nad voolama ja ulgusin seal seljas.Ja nii terve ülejäänud trenni, tegime tubli 20 minutit veel trenni.Siis sain jälle korda ja tulin juba süsteemi ennast.Täiega norm oli.Isegi ilusti tuli välja.Süsteemi teine oli ka veel kõrgem ja seal jäin jälle vahepeal eest hoidma.Õhhhhhhh, miks ma ei õpi.Aga samas vahepeal tuli täiega hästi.Tulin süsteemi teisest pöördest ja jälle blokk peale ja jälle mina maas.Nüüd pisarad lihtsalt voolasid täiega ja nutsin seal seljas.Tulin uuesti, pidurdas jälle aga viimane hetk läks üle, ise kuidagi sõitsin ta veel vahest välja.Oeh, siis tulin viimast korda ja sai normilt üle.Nii kurb ja vihane ja pettunud olin endas.
Siis rääkisime veel Aivega, et mis kurat just toimus ?Põhiline viga oli suulistes.Ottokas veidike kannatas, aga nüüd näitas välja, et talle need ei sobi, tal on nendega valus ja mina oma kukkumistel ratsmetesse klammerdumisega väga kaasa ka ei aidanud.Grethe ütles juba varem et talle ikka ei sobi, peale krossi hüppamist ütles, et no kuidagi ikka ei lähe.Mul see üks hüppetrenn tuli nendega ilusti nii et mina ei osanud midagi arvata, aga no nagu näha, siis ikka ei sobinud.Ottokas pm ei tõrgu kunagi ja täna 5 tõrget kokku ja mina 4 korda maas.Edasi siis tavalise kolmeosalise trensliga.Ja siis olen seal mina ise.Mina, kui eeeeee, noh, jumala poolt veits suuremat kurvidega loodud naisisik katapulteerun sealt seljast erakordselt lihtsalt.:DMa ise poleks seda uskunud, aga nagu Aive rääkis ja siis ma hakkasin mõtlema, et no nii ongi.:DKui nt mõnel 80 kilosel inimesel hobune tõrgub ja ta ise suuerpäraselt seljas ei püsi siis maas ta on.Samas kui mõni 55 kilone jääb selga nagu nalja, sest et no jah, gravitatsioon, that motherfucker hakkab mõjuma, sest et true that, mida suurem mass seda suurem raskusjõud.Ja kui mina sinna hobusele esiotsa peale vajun, ma niigi istun õlad puusanukist eespool siis ma kaon sealt veel eriti lihtsalt, kõik see raskus ja noo eee, mu ülakeha raskus ning maas ma olen.Ja see on maxnõme.Peab saama mu istaku nii, et jalad jääksid rohkem hüppel minu alla ja tagumik läheks rohkem taha poole, nii saan kätele ruumi järgi anda ja ei pea õlgu ette viskama.Samas kõrgematelt tõketel maandumisel on mul vaja jalgu enda alla et nendele toetada, muidu lõhun oma põlved ära, niii et pliis istak, muutu ise normaalseks ja kõik on õnnelikud.Ühesõnaga, ma võiks olla hästi palju kergem ja väiksem ja normaalsem ratsanik hobusele.Ottost on mul hetkel kahju, et ma teda nendel kukkumistel instinkti najal ratsmetest rebisin ja talle haiget tegin ja loodan, et leiame eneskindluse taas enne derbyt ja asjad laabuvad, sest täna oli küll kurb ja valus ja nõme. :(Kuigi algus oli normaalne.
Eile oli ratsastus ja Aivega.Kolmeosalise trensliga sõitsin.Alguses traaviga väga pikalt ei tegelenud, vaba ratsmega korralikult liikuma hakkasime harjutusi tegema.Ja hobune polnud ka eest üldse hea.Ei kakelnud vastu ega midagi aga ebastabiilne oli.Tagant väga peale ei tulnud ja märguannetele vastas ka nadilt.Kõigepealt sõitsime keskliine.Veits ikka vingerdas mul ja kippusin kergendamisega kiirustama, niii et rütm läks paigast.Lükkasin teda nii palju edasi, et ta hakkas siblima mitte suurema sammuga astuma.Sain selle enamvähem korda ja siis lõpuks tulid sirged ka siretena välja.Siis sääre eest ära.Alguses panin kohe sääre liiga taha, läks tagumik ees minema, rippusin sisemise ratsme otsas ja ei võtnud harjutust väljast vastu.Selle kõige sai aga vaikselt korda, säärt ei toppinud enam nii taha ja eest ei tirinud tagasi, läks ilusti õla ja tagumikuga paralleelselt eest ära, väljast võtsin harjutuse vastu.Teise sääre eest küsisin alguses liiga vähe ära ja siis jäi harjutus pidevalt poolikuks, aga lõpuks nõudsin piisavalt ja samas mitte üle ja tuli normaalselt.Galopis sõitsime ratsmesse ja siis lasime eest aina ratset järgi ja sõitsime hobust ratsmele järele.Alguses jälle ei olnud väga hea, kui järgi lasin ja tagant peale sõitsin läks ikka ninaga ette, aga mitte alla ja ratsmele järele.Ja siis lõpuks läks megahästi ja galopp muutus nii mõnusalt ümaraks ja hea oli istuda.Teisele poole samamoodi, väga hea, üleminek traavile tuli ka peaaegu normaalselt, veits kukkus ikka, sest ma ei võtnud galoppi enne piisavalt kokku, aga juba palju paremini kui varem.Sain peale üleminekut hakata edasi sõitma ja ei pidanud jääma teda tagasi kakkuma.Lõputraav oli enam-vähem.
Tänane hüppetrenn.Õaaaaaah.Esimene tagasilöök siis vist.Olümpiaga jälle ja see suuline on talle ikka vastukarva.
Alguses oli veel enam-vähem normaalne.Soojenduses oli traavis mõnus pehme ja galopp oli ka ok.Veits pani punuma vahepeal, aga polnud hullu.Siis kohe alustuseks tõrge.Megaväike ristike, aga passis vist varju seal taga ja kohe tõrge.Ookei, tulin uuesti ja läks kerge häälega aitamisega üle.Siis edasi oli norm, takistuse ees pöördes veits jalad käisid alla mitmesse lehte, aga muidu norm.Lattaed tuli mingi meetri peale välja ja hobune hüppas ilusti, ise jäin vahepeal eest veidike hoidma ja siis kohe kolistas või tõmbas maha.Siis ei suutnud ma piisavalt kaua sadulast lahti püsida ja tõmbasin istumisega tagumise otsa alla.Jalust lühemaks ja siis sain enam-vähem hakkama.Vähemalt ei tõmmanud ise tagumist otsa alla.Järgi andsin ka pidevalt õlast mitte käest.Viskasin ennast talle esiotsa peale õlgadest, selle asemel et kätega järgi anda.Lõpuks sain ühe hüppe nii et andsin käed järgi, mitte ei aerutanud õlgadega.Ja seee oli superhüpe.Täiega hea, andsin piisavalt järgi ja ta lausa lendas üle.
Siis okser.Tuli ka ikka suht ilusti koguaeg.Võimsalt hüppas ja endal oli tükk tegu et selga jääda.Vahepeal jälle jäin eest veidike hoidma ja siis ei tulnud üldse ilusti.Korra viisin ta ka tõkkele lähemale + ta libises enda sitahunnikus tõkkele veel lähemale ja ma ei andnud alt hüppeks ka rohkem ratset nii et latid lendasid.Hirmu aga kummalgi ei tekkinud ja järgmine hüpe tuli ilusti.Kui jäi kaugeks siis proovisin tagant peale sõita mitte lihtsalt viimane hetk ära suruda ja oli hea.Olime murul ja siis läksime platsile süsteemi hüppama.Ja katastroof algas.Tulin siis alustuseks üht süsteemi takistust nagu süsteemi vahelt.Ei näidanud talle seda piisavalt kaugelt, ei painutanud tõkke poole, ta nägi seda viimane samm ja blokk peale.Mina pukkidele ja lattidele otsa ja peaga vastu maad, endale tundus et pukk lendas ka veel pähe, aga vbl olin ma juba maalt siukse matsu saanud et ei tajunud enam õiget asja.:DPea valutas ikka rõvedalt.Selga tagasi ja uus katse näitasin juba kaugelt painutusega ja siis kalpsas üle.Ja siis sai mitu korda tuldud, sõitsin nagu 8sat ja hüppasin takistust viltu, aga koguaeg tuli mega hästi välja, painutasin teda tõkete poole, maandus õigesse jalga ja kõik oli timm.Siis korra jäi ta jälle kuhugi kaugusesse vahtima ja avastas tõkke viimasel hetkel nii et jälle blokk.Käisin jälle alla ja muutusin enda peale juba nii vihaseks, et pisarad olid silmis.Siis mingi hetk hakkasid nad voolama ja ulgusin seal seljas.Ja nii terve ülejäänud trenni, tegime tubli 20 minutit veel trenni.Siis sain jälle korda ja tulin juba süsteemi ennast.Täiega norm oli.Isegi ilusti tuli välja.Süsteemi teine oli ka veel kõrgem ja seal jäin jälle vahepeal eest hoidma.Õhhhhhhh, miks ma ei õpi.Aga samas vahepeal tuli täiega hästi.Tulin süsteemi teisest pöördest ja jälle blokk peale ja jälle mina maas.Nüüd pisarad lihtsalt voolasid täiega ja nutsin seal seljas.Tulin uuesti, pidurdas jälle aga viimane hetk läks üle, ise kuidagi sõitsin ta veel vahest välja.Oeh, siis tulin viimast korda ja sai normilt üle.Nii kurb ja vihane ja pettunud olin endas.
Siis rääkisime veel Aivega, et mis kurat just toimus ?Põhiline viga oli suulistes.Ottokas veidike kannatas, aga nüüd näitas välja, et talle need ei sobi, tal on nendega valus ja mina oma kukkumistel ratsmetesse klammerdumisega väga kaasa ka ei aidanud.Grethe ütles juba varem et talle ikka ei sobi, peale krossi hüppamist ütles, et no kuidagi ikka ei lähe.Mul see üks hüppetrenn tuli nendega ilusti nii et mina ei osanud midagi arvata, aga no nagu näha, siis ikka ei sobinud.Ottokas pm ei tõrgu kunagi ja täna 5 tõrget kokku ja mina 4 korda maas.Edasi siis tavalise kolmeosalise trensliga.Ja siis olen seal mina ise.Mina, kui eeeeee, noh, jumala poolt veits suuremat kurvidega loodud naisisik katapulteerun sealt seljast erakordselt lihtsalt.:DMa ise poleks seda uskunud, aga nagu Aive rääkis ja siis ma hakkasin mõtlema, et no nii ongi.:DKui nt mõnel 80 kilosel inimesel hobune tõrgub ja ta ise suuerpäraselt seljas ei püsi siis maas ta on.Samas kui mõni 55 kilone jääb selga nagu nalja, sest et no jah, gravitatsioon, that motherfucker hakkab mõjuma, sest et true that, mida suurem mass seda suurem raskusjõud.Ja kui mina sinna hobusele esiotsa peale vajun, ma niigi istun õlad puusanukist eespool siis ma kaon sealt veel eriti lihtsalt, kõik see raskus ja noo eee, mu ülakeha raskus ning maas ma olen.Ja see on maxnõme.Peab saama mu istaku nii, et jalad jääksid rohkem hüppel minu alla ja tagumik läheks rohkem taha poole, nii saan kätele ruumi järgi anda ja ei pea õlgu ette viskama.Samas kõrgematelt tõketel maandumisel on mul vaja jalgu enda alla et nendele toetada, muidu lõhun oma põlved ära, niii et pliis istak, muutu ise normaalseks ja kõik on õnnelikud.Ühesõnaga, ma võiks olla hästi palju kergem ja väiksem ja normaalsem ratsanik hobusele.Ottost on mul hetkel kahju, et ma teda nendel kukkumistel instinkti najal ratsmetest rebisin ja talle haiget tegin ja loodan, et leiame eneskindluse taas enne derbyt ja asjad laabuvad, sest täna oli küll kurb ja valus ja nõme. :(Kuigi algus oli normaalne.
Saturday, July 6, 2013
Sest ma ei oska
Oeh, ma ikka ei oska selle blogiga järge pidada.Trennid on läinud vaikselt, õpin hobust tundma ja iga trenniga läheb paremaks vaikselt.Põhiliselt olen ratsastanud, kus oleme hästi palju tööd teinud minu endaga ja nüüd vaikselt hakkan paika minema.Ei pumpa pidevalt kaasa, jalg liigub normaalselt, pikema jalusega olen juba ära harjunud, suudan hobust jube rohkem tagant peale sõita ja olen rohkem tunnetust ja kõike muud sellist kätte saanud.Mingi päev hüppasin krossi, oleks peaaegu alla kukkunud, aga siiski jäin ilusti ellu.:DVäga lappama ei lasknudki, sain takistuse vahel ta normaalselt tagasi ja ei itsinud ta väga kuhugi, mingit suurt ja kõrget asja hüppasin kaa ja sealt sain ilusti üle, esimene kord hakkasin täiega lühendama ja siis jäin eest veidike hoidma ja kobistas kohe.Teisel korral sõitsin ise peale ja siis oli harašo.
Nüüd vahepeal saime kaheosalised olümpiad hobusele.Kolmap siis sõitsin nendega ja õõh, keeruline oli, alguses sõitsin ainult trensli ratsmega.Hobune oli eest tunduvalt õrnem ja käsi pidi palju tundlikum olema.Alguses oli traav mingi nilbe jälle, ise tõusin kergendades varvastele ja ma täitsa sain aru, et ma seda tegin, aga kuidagi ei saanud seda korda.Natuke jurasime siis mu enda kallal ja lõpuks sain korda.Siis pidin ta traavis korralikult tagant peale jooksma saama.Vahepeal veidike õlgu sisse ja välja küsima ja see harjutus tundus mulle nii veider lihtsalt niisama teha, olen alati harjunud selleks ekstra aja võtma ja siis selle kallal püsima, mitte lihtsalt niisama seda proovima.Aga no tuleb ümber harjuda.:DMa pidin niii palju asju korraga jälgima, et mul endal hakkas juhe vaikselt kokku jooksma, õlad taga, puusadega kergendan ette, õlga sisse küsides ei tohi liiga palju painutust olla, väljast peab säär vastu võtma, samas ei tohi impulssi kaotada, üle ei tohi ka küsida, puus tuleb ette lükata jne, muidu oli veel vaja teda tagant peale sõita ja samas jalg pidi püsti tõustes alla poole vajuma ja istudes lõdvestuma, välimine käsi kaela juures ja hobune rohkem välimisele ratsmele, tagant peale sõites ei tohtinud eest laiali vajuda ja veel miljon asja.Juhe vaikselt jooksis täitsa kokku, aga hobune oli juba päris hea, eriti peale seda kui olin õlga sisse küsinud mõlemale poole, hakkas mõnusalt tagant jooksma.Siis oli korra sammupaus ja peale seda, ma ei tea mis juhtus, aga ma hakkasin järsku ratsutama ja sulasin seal sadulas lahti.Hobune oli lihtsalt imeline, jooksis nii hästi, kõik harjutused tulid megalihtsalt välja, vahepeal kippus veidike ikka impulss ära kaduma, aga siis tundsin kohe ära ja taastasin selle.Ja vauu, nii hea oli, ülimugav oli olla, ei olnud enam seda rõvedat tunnet, et mul halb olla seal seljas, Aive ütles ka , et no tip-top oli kõrvalt.Galopis siis proovisime olümpia suulise ka kätte võtta ja sellega veits tegutseda.Alguses sõitsin enam-vähem ratsmesse ja tagant veits jooksma ning siis hakkasiem sirgeid proovima, lasen nii palju tal minna kui torust tuleb ja siis võtan tagasi, vaatan kuidas toimib.Alguses võtsin mõlema käega ja siis ta hakkas lõuga vastu ajama ja ma pidin ikka võitlema, et ta kontrolli alla saada.Siis Aive ütles, et ma pean veidike mängima, ühe ratsmega rohkem võtma ja muud sellist, otsima ja tunnetama neid piire.Siis teisele poole läks juba täiega hästi, tuli ülinormaalselt tagasi ja kuna olümpia mõjub kuklasse siis lasi ka kohe kuklast ennast pehmeks ja oooooo, ta galopp oli peale seda nii hea, selline ümar ja jalad nagu rullisid all, siuke suure mõnusa tugitooli tunne oli, pärast traavis proovis veits alt ära panna, aga paar konkreetsemat tagasi võtmist ja ta oli jälle ülihea, sain taas tagant peale sõita ilma et ta kohe ajama paneks.Üleminekud tulevad ka juba palju normaalsemalt välja, sest ma saan ta poolpeatustega enne üleminekut juba normaalselt kontrolli alla ja siis on üleminek sujuv ja rahulik, saan hakata kohe edasi lükkama uuesti.
Neljap siis hüppasime nende olümpiatega.Kärme soojendus, veits tagant jooksma ja hakkasime kõksima.Olümpia ratse oli ka käes ja no hobune ei pannud ajama, samas olid alles väiksed tõkked ka.Alguses oli kuidagi veider, hobune oli takistuse ees nii rahulik ja nagu pidurdas veits alla.Kui üritasin veidike peale sõita siis nagu ei reageerinud.Nii oli umbes esimesed 3-4 korda, siis kui mingi 70 ees oli.Nii kui Aive veidike peale tõstis, tuli eluvaim taas sisse.Aga takistuse ees oli tõesti hea, hobune ei pannud kuhugi ajama.Ise vahepeal maandusin peale hüpet liiga kiirelt sadulasse ja ei andnud piisavalt palju ja kaua ratset järgi.Ottokas on nii lahe, ta annab sulle kohe märku kui sa midagi valesti teed.Nt kui hüpe peal veidike hoidma jääd siis ta kohe kolistab.See on peaaegu et kabelilaks, pm alati kolistab siis ja kui täiesti maha jääd ja suu otsas ripud, siis tõmbab maha.Seda viimast varianti pole küll veel ei mul ega tal juhtunud, aga olen näinud ja Aive on rääkinud.Nii et saab ise ka kergelt aru ja palju lihtsam on kohe.Aive veits kruttis veel seda lattaeda kõrgemaks ja no nii super oli, ühe korra läks veidike äksi täis ja tahtis tempoga peale panna, aga tegin ette voldi ja no edasi oli taas suurepärane.Väga hea suure ja mõnusa hüppe teeb, peale takistust saab ta kiirelt kontrolli alla ja enne tõket hobusel ei käi sellist liigutust kehast läbi, et vot nüüd panen ajama, rahulikult veidike suurendab sammu, aga ikkagi jääb nii normaalselt kontrolli alla.Okser tuli ka ilusti, paar esimest korda viisin ta üsna lähedale ja siis tuli võimsa varuga välja ja endal oli tükk tegu, et seljas püsida.Teisest jalast üritas taaskord korra ajama panna, aga üks voldike parandas olukorra kärmelt ja edasi oli normaalne.Korra jälle võtsin ratsme peale tõket liiga kiiresti, aga mitte rohkem.Siis mõtlesin endale ise parkuuri välja ja tulin seda.Tegin suured ja lauged pöörded, ei hakanud väga järjest tulema, tahtsin aega teda rahulikult tõkete vahel korda sõita.Ja parkuur tuli superhästi, no tõesti oli hea.Kõik klappis, hobune ei pannud kuhugi ajama.Viimane asi oli siis peneroll, kus keskmiseks takistuseks oli üleshüpe.Seda Ottokas hakkas passima ja ma ronisin ette ja kukkusin alla, wuhuu, esimene kukkumine kirjas.:DJa kuidagi nii rõvedalt, et käega otse piki koba, naha tõmbas suht nilbelt maha.Aga mu suureks üllatuseks polnud see kukkumine eriti valus, kuigi ma kukkusin pukile otsa.Axelilt kukkumised on alati valusamas olnud for some weird reason.:DIgatahes selga tagasi, tulin ühe tõkke ette, et eneskindlus tagasi saada ja siis tulin.Siis sain esimesest kahest 2x korda üle ja kolmandast lasin mööda.Lõpuks sain 2 korda üle tuldud, mõlemad korrad suutsin küll viimase peal veits passima jääda sinna selga, aga kiitsin hobust ja ta oleks mind ilmselt veel 10 x päästnud.Tulin veel viimast korda ühe lattaia, et hea tundega trenn lõpetada ja waooooo, nii suurepärane hüpe tuli, täpselt klappis, ise sain veits peale sõita ja ta ei pannud alt minema, ei istunud liiga ruttu tagasi ja andsin piisavalt kaua järgi, peale takistust tuli kohe kontrolli alla tagasi ja no üldse väga timm oli.Parkuur oli siis meetrine ja dsiiisas, see tundus nii madal.Ma tunnen end Ottokaga just väikestel kuidagi veits ebakindlalt, mis on ilmselt väga hea.:DAndsin hobuse Grethele üle ja waoo, niii ilusad nägid kõrvalt välja ja hobune jooksis niii kaunilt.
Ilus oli vaadata ja Grethe sõidab ise Ottokaga laup kolme ja ma siis tegelen oma takistussõiduga vaikselt, mis on kõik üliiichilll, mul on väga hea meel, et Grethe sai endale sellise võimaluse ja ma loodan, et neil läheb kolm väga hästi, seekord ei jõudnud küll Niitu vaatama minna kahjuks .:(
Nüüd vahepeal saime kaheosalised olümpiad hobusele.Kolmap siis sõitsin nendega ja õõh, keeruline oli, alguses sõitsin ainult trensli ratsmega.Hobune oli eest tunduvalt õrnem ja käsi pidi palju tundlikum olema.Alguses oli traav mingi nilbe jälle, ise tõusin kergendades varvastele ja ma täitsa sain aru, et ma seda tegin, aga kuidagi ei saanud seda korda.Natuke jurasime siis mu enda kallal ja lõpuks sain korda.Siis pidin ta traavis korralikult tagant peale jooksma saama.Vahepeal veidike õlgu sisse ja välja küsima ja see harjutus tundus mulle nii veider lihtsalt niisama teha, olen alati harjunud selleks ekstra aja võtma ja siis selle kallal püsima, mitte lihtsalt niisama seda proovima.Aga no tuleb ümber harjuda.:DMa pidin niii palju asju korraga jälgima, et mul endal hakkas juhe vaikselt kokku jooksma, õlad taga, puusadega kergendan ette, õlga sisse küsides ei tohi liiga palju painutust olla, väljast peab säär vastu võtma, samas ei tohi impulssi kaotada, üle ei tohi ka küsida, puus tuleb ette lükata jne, muidu oli veel vaja teda tagant peale sõita ja samas jalg pidi püsti tõustes alla poole vajuma ja istudes lõdvestuma, välimine käsi kaela juures ja hobune rohkem välimisele ratsmele, tagant peale sõites ei tohtinud eest laiali vajuda ja veel miljon asja.Juhe vaikselt jooksis täitsa kokku, aga hobune oli juba päris hea, eriti peale seda kui olin õlga sisse küsinud mõlemale poole, hakkas mõnusalt tagant jooksma.Siis oli korra sammupaus ja peale seda, ma ei tea mis juhtus, aga ma hakkasin järsku ratsutama ja sulasin seal sadulas lahti.Hobune oli lihtsalt imeline, jooksis nii hästi, kõik harjutused tulid megalihtsalt välja, vahepeal kippus veidike ikka impulss ära kaduma, aga siis tundsin kohe ära ja taastasin selle.Ja vauu, nii hea oli, ülimugav oli olla, ei olnud enam seda rõvedat tunnet, et mul halb olla seal seljas, Aive ütles ka , et no tip-top oli kõrvalt.Galopis siis proovisime olümpia suulise ka kätte võtta ja sellega veits tegutseda.Alguses sõitsin enam-vähem ratsmesse ja tagant veits jooksma ning siis hakkasiem sirgeid proovima, lasen nii palju tal minna kui torust tuleb ja siis võtan tagasi, vaatan kuidas toimib.Alguses võtsin mõlema käega ja siis ta hakkas lõuga vastu ajama ja ma pidin ikka võitlema, et ta kontrolli alla saada.Siis Aive ütles, et ma pean veidike mängima, ühe ratsmega rohkem võtma ja muud sellist, otsima ja tunnetama neid piire.Siis teisele poole läks juba täiega hästi, tuli ülinormaalselt tagasi ja kuna olümpia mõjub kuklasse siis lasi ka kohe kuklast ennast pehmeks ja oooooo, ta galopp oli peale seda nii hea, selline ümar ja jalad nagu rullisid all, siuke suure mõnusa tugitooli tunne oli, pärast traavis proovis veits alt ära panna, aga paar konkreetsemat tagasi võtmist ja ta oli jälle ülihea, sain taas tagant peale sõita ilma et ta kohe ajama paneks.Üleminekud tulevad ka juba palju normaalsemalt välja, sest ma saan ta poolpeatustega enne üleminekut juba normaalselt kontrolli alla ja siis on üleminek sujuv ja rahulik, saan hakata kohe edasi lükkama uuesti.
Neljap siis hüppasime nende olümpiatega.Kärme soojendus, veits tagant jooksma ja hakkasime kõksima.Olümpia ratse oli ka käes ja no hobune ei pannud ajama, samas olid alles väiksed tõkked ka.Alguses oli kuidagi veider, hobune oli takistuse ees nii rahulik ja nagu pidurdas veits alla.Kui üritasin veidike peale sõita siis nagu ei reageerinud.Nii oli umbes esimesed 3-4 korda, siis kui mingi 70 ees oli.Nii kui Aive veidike peale tõstis, tuli eluvaim taas sisse.Aga takistuse ees oli tõesti hea, hobune ei pannud kuhugi ajama.Ise vahepeal maandusin peale hüpet liiga kiirelt sadulasse ja ei andnud piisavalt palju ja kaua ratset järgi.Ottokas on nii lahe, ta annab sulle kohe märku kui sa midagi valesti teed.Nt kui hüpe peal veidike hoidma jääd siis ta kohe kolistab.See on peaaegu et kabelilaks, pm alati kolistab siis ja kui täiesti maha jääd ja suu otsas ripud, siis tõmbab maha.Seda viimast varianti pole küll veel ei mul ega tal juhtunud, aga olen näinud ja Aive on rääkinud.Nii et saab ise ka kergelt aru ja palju lihtsam on kohe.Aive veits kruttis veel seda lattaeda kõrgemaks ja no nii super oli, ühe korra läks veidike äksi täis ja tahtis tempoga peale panna, aga tegin ette voldi ja no edasi oli taas suurepärane.Väga hea suure ja mõnusa hüppe teeb, peale takistust saab ta kiirelt kontrolli alla ja enne tõket hobusel ei käi sellist liigutust kehast läbi, et vot nüüd panen ajama, rahulikult veidike suurendab sammu, aga ikkagi jääb nii normaalselt kontrolli alla.Okser tuli ka ilusti, paar esimest korda viisin ta üsna lähedale ja siis tuli võimsa varuga välja ja endal oli tükk tegu, et seljas püsida.Teisest jalast üritas taaskord korra ajama panna, aga üks voldike parandas olukorra kärmelt ja edasi oli normaalne.Korra jälle võtsin ratsme peale tõket liiga kiiresti, aga mitte rohkem.Siis mõtlesin endale ise parkuuri välja ja tulin seda.Tegin suured ja lauged pöörded, ei hakanud väga järjest tulema, tahtsin aega teda rahulikult tõkete vahel korda sõita.Ja parkuur tuli superhästi, no tõesti oli hea.Kõik klappis, hobune ei pannud kuhugi ajama.Viimane asi oli siis peneroll, kus keskmiseks takistuseks oli üleshüpe.Seda Ottokas hakkas passima ja ma ronisin ette ja kukkusin alla, wuhuu, esimene kukkumine kirjas.:DJa kuidagi nii rõvedalt, et käega otse piki koba, naha tõmbas suht nilbelt maha.Aga mu suureks üllatuseks polnud see kukkumine eriti valus, kuigi ma kukkusin pukile otsa.Axelilt kukkumised on alati valusamas olnud for some weird reason.:DIgatahes selga tagasi, tulin ühe tõkke ette, et eneskindlus tagasi saada ja siis tulin.Siis sain esimesest kahest 2x korda üle ja kolmandast lasin mööda.Lõpuks sain 2 korda üle tuldud, mõlemad korrad suutsin küll viimase peal veits passima jääda sinna selga, aga kiitsin hobust ja ta oleks mind ilmselt veel 10 x päästnud.Tulin veel viimast korda ühe lattaia, et hea tundega trenn lõpetada ja waooooo, nii suurepärane hüpe tuli, täpselt klappis, ise sain veits peale sõita ja ta ei pannud alt minema, ei istunud liiga ruttu tagasi ja andsin piisavalt kaua järgi, peale takistust tuli kohe kontrolli alla tagasi ja no üldse väga timm oli.Parkuur oli siis meetrine ja dsiiisas, see tundus nii madal.Ma tunnen end Ottokaga just väikestel kuidagi veits ebakindlalt, mis on ilmselt väga hea.:DAndsin hobuse Grethele üle ja waoo, niii ilusad nägid kõrvalt välja ja hobune jooksis niii kaunilt.
Ilus oli vaadata ja Grethe sõidab ise Ottokaga laup kolme ja ma siis tegelen oma takistussõiduga vaikselt, mis on kõik üliiichilll, mul on väga hea meel, et Grethe sai endale sellise võimaluse ja ma loodan, et neil läheb kolm väga hästi, seekord ei jõudnud küll Niitu vaatama minna kahjuks .:(
Subscribe to:
Posts (Atom)