Sest ma ei oska

Oeh, ma ikka ei oska selle blogiga järge pidada.Trennid on läinud vaikselt, õpin hobust tundma ja iga trenniga läheb paremaks vaikselt.Põhiliselt olen ratsastanud, kus oleme hästi palju tööd teinud minu endaga ja nüüd vaikselt hakkan paika minema.Ei pumpa pidevalt kaasa, jalg liigub normaalselt, pikema jalusega olen juba ära harjunud, suudan hobust jube rohkem tagant peale sõita ja olen rohkem tunnetust ja kõike muud sellist kätte saanud.Mingi päev hüppasin krossi, oleks peaaegu alla kukkunud, aga siiski jäin ilusti ellu.:DVäga lappama ei lasknudki, sain takistuse vahel ta normaalselt tagasi ja ei itsinud ta väga kuhugi, mingit suurt ja kõrget asja hüppasin kaa ja sealt sain ilusti üle, esimene kord hakkasin täiega lühendama ja siis jäin eest veidike hoidma ja kobistas kohe.Teisel korral sõitsin ise peale ja siis oli harašo.
Nüüd vahepeal saime kaheosalised olümpiad hobusele.Kolmap siis sõitsin nendega ja õõh, keeruline oli, alguses sõitsin ainult trensli ratsmega.Hobune oli eest tunduvalt õrnem ja käsi pidi palju tundlikum olema.Alguses oli traav mingi nilbe jälle, ise tõusin kergendades varvastele ja ma täitsa sain aru, et ma seda tegin, aga kuidagi ei saanud seda korda.Natuke jurasime siis mu enda kallal ja lõpuks sain korda.Siis pidin ta traavis korralikult tagant peale jooksma saama.Vahepeal veidike õlgu sisse ja välja küsima ja see harjutus tundus mulle nii veider lihtsalt niisama teha, olen alati harjunud selleks ekstra aja võtma ja siis selle kallal püsima, mitte lihtsalt niisama seda proovima.Aga no tuleb ümber harjuda.:DMa pidin niii palju asju korraga jälgima, et mul endal hakkas juhe vaikselt kokku jooksma, õlad taga, puusadega kergendan ette, õlga sisse küsides ei tohi liiga palju painutust olla, väljast peab säär vastu võtma, samas ei tohi impulssi kaotada, üle ei tohi ka küsida, puus tuleb ette lükata jne, muidu oli veel vaja teda tagant peale sõita ja samas jalg pidi püsti tõustes alla poole vajuma ja istudes lõdvestuma, välimine käsi kaela juures ja hobune rohkem välimisele ratsmele, tagant peale sõites ei tohtinud eest laiali vajuda ja veel miljon asja.Juhe vaikselt jooksis täitsa kokku, aga hobune oli juba päris hea, eriti peale seda kui olin õlga sisse küsinud mõlemale poole, hakkas mõnusalt tagant jooksma.Siis oli korra sammupaus ja peale seda, ma ei tea mis juhtus, aga ma hakkasin järsku ratsutama ja sulasin seal sadulas lahti.Hobune oli lihtsalt imeline, jooksis nii hästi, kõik harjutused tulid megalihtsalt välja, vahepeal kippus veidike ikka impulss ära kaduma, aga siis tundsin kohe ära ja taastasin selle.Ja vauu, nii hea oli, ülimugav oli olla, ei olnud enam seda rõvedat tunnet, et mul halb olla seal seljas, Aive ütles ka , et no tip-top oli kõrvalt.Galopis siis proovisime olümpia suulise ka kätte võtta ja sellega veits tegutseda.Alguses sõitsin enam-vähem ratsmesse ja tagant veits jooksma ning siis hakkasiem sirgeid proovima, lasen nii palju tal minna kui torust tuleb ja siis võtan tagasi, vaatan kuidas toimib.Alguses võtsin mõlema käega ja siis ta hakkas lõuga vastu ajama ja ma pidin ikka võitlema, et ta kontrolli alla saada.Siis Aive ütles, et ma pean veidike mängima, ühe ratsmega rohkem võtma ja muud sellist, otsima ja tunnetama neid piire.Siis teisele poole läks juba täiega hästi, tuli ülinormaalselt tagasi ja kuna olümpia mõjub kuklasse siis lasi ka kohe kuklast ennast pehmeks ja oooooo, ta galopp oli peale seda nii hea, selline ümar ja jalad nagu rullisid all, siuke suure mõnusa tugitooli tunne oli, pärast traavis proovis veits alt ära panna, aga paar konkreetsemat tagasi võtmist ja ta oli jälle ülihea, sain taas tagant peale sõita ilma et ta kohe ajama paneks.Üleminekud tulevad ka juba palju normaalsemalt välja, sest ma saan ta poolpeatustega enne üleminekut juba normaalselt kontrolli alla ja siis on üleminek sujuv ja rahulik, saan hakata kohe edasi lükkama uuesti.

Neljap siis hüppasime nende olümpiatega.Kärme soojendus, veits tagant jooksma ja hakkasime kõksima.Olümpia ratse oli ka käes ja no hobune ei pannud ajama, samas olid alles väiksed tõkked ka.Alguses oli kuidagi veider, hobune oli takistuse ees nii rahulik ja nagu pidurdas veits alla.Kui üritasin veidike peale sõita siis nagu ei reageerinud.Nii oli umbes esimesed 3-4 korda, siis kui mingi 70 ees oli.Nii kui Aive veidike peale tõstis, tuli eluvaim taas sisse.Aga takistuse ees oli tõesti hea, hobune ei pannud kuhugi ajama.Ise vahepeal maandusin peale hüpet liiga kiirelt sadulasse ja ei andnud piisavalt palju ja kaua ratset järgi.Ottokas on nii lahe, ta annab sulle kohe märku kui sa midagi valesti teed.Nt kui hüpe peal veidike hoidma jääd siis ta kohe kolistab.See on peaaegu et kabelilaks, pm alati kolistab siis ja kui täiesti maha jääd ja suu otsas ripud, siis tõmbab maha.Seda viimast varianti pole küll veel ei mul ega tal juhtunud, aga olen näinud ja Aive on rääkinud.Nii et saab ise ka kergelt aru ja palju lihtsam on kohe.Aive veits kruttis veel seda lattaeda kõrgemaks ja no nii super oli, ühe korra läks veidike äksi täis ja tahtis tempoga peale panna, aga tegin ette voldi ja no edasi oli taas suurepärane.Väga hea suure ja mõnusa hüppe teeb, peale takistust saab ta kiirelt kontrolli alla ja enne tõket hobusel ei käi sellist liigutust kehast läbi, et vot nüüd panen ajama, rahulikult veidike suurendab sammu, aga ikkagi jääb nii normaalselt kontrolli alla.Okser tuli ka ilusti, paar esimest korda viisin ta üsna lähedale ja siis tuli võimsa varuga välja ja endal oli tükk tegu, et seljas püsida.Teisest jalast üritas taaskord korra ajama panna, aga üks voldike parandas olukorra kärmelt ja edasi oli normaalne.Korra jälle võtsin ratsme peale tõket liiga kiiresti, aga mitte rohkem.Siis mõtlesin endale ise parkuuri välja ja tulin seda.Tegin suured ja lauged pöörded, ei hakanud väga järjest tulema, tahtsin aega teda rahulikult tõkete vahel korda sõita.Ja parkuur tuli superhästi, no tõesti oli hea.Kõik klappis, hobune ei pannud kuhugi ajama.Viimane asi oli siis peneroll, kus keskmiseks takistuseks oli üleshüpe.Seda Ottokas hakkas passima ja ma ronisin ette ja kukkusin alla, wuhuu, esimene kukkumine kirjas.:DJa kuidagi nii rõvedalt, et käega otse piki koba, naha tõmbas suht nilbelt maha.Aga mu suureks üllatuseks polnud see kukkumine eriti valus, kuigi ma kukkusin pukile otsa.Axelilt kukkumised on alati valusamas olnud for some weird reason.:DIgatahes selga tagasi, tulin ühe tõkke ette, et eneskindlus tagasi saada ja siis tulin.Siis sain esimesest kahest 2x korda üle ja kolmandast lasin mööda.Lõpuks sain 2 korda üle tuldud, mõlemad korrad suutsin küll viimase peal veits passima jääda sinna selga, aga kiitsin hobust ja ta oleks mind ilmselt veel 10 x päästnud.Tulin veel viimast korda ühe lattaia, et hea tundega trenn lõpetada ja waooooo, nii suurepärane hüpe tuli, täpselt klappis, ise sain veits peale sõita ja ta ei pannud alt minema, ei istunud liiga ruttu tagasi ja andsin piisavalt kaua järgi, peale takistust tuli kohe kontrolli alla tagasi ja no üldse väga timm oli.Parkuur oli siis meetrine ja dsiiisas, see tundus nii madal.Ma tunnen end Ottokaga just väikestel kuidagi veits ebakindlalt, mis on ilmselt väga hea.:DAndsin hobuse Grethele üle ja waoo, niii ilusad nägid kõrvalt välja ja hobune jooksis niii kaunilt.
Ilus oli vaadata ja Grethe sõidab ise Ottokaga laup kolme ja ma siis tegelen oma takistussõiduga vaikselt, mis on kõik üliiichilll, mul on väga hea meel, et Grethe sai endale sellise võimaluse ja ma loodan, et neil läheb kolm väga hästi, seekord ei jõudnud küll Niitu vaatama minna kahjuks .:(