Yesjooos, jälle ma olen kadunud olnud.
Peale seda ebaõnnestunud hüppetrenni panime kolmeosalise uuesti suhu ja hobune oli olukorraga rahul.Vahepeal on siin niiisama trennid olnud.
Üks ratsatus oli üsnagi imeline.Pusisin vaikselt traavis, et saaks ta tagant alla jooksma ja selleks tegin siis poolpeatusi, sõitsin nelinurka, üleminekuid, hästi palju painutusi ja siis tegin tegin tegin ja üks hetk babahhh, hobune on megalux.Selg tuli nii mu kahe jala vahele et ma olin lausa üllatunud, niiii hea stabiilne ja ühtlane ja hea oli, ma mõtlesin, et ma hakkan õnnest nutma.:DSee oli tõesti suurepärane, ma niii kartsin et ma ilmselt ei tunne never ära kui hobune hakkab tagant peale jooksma aga no tuli ära.
Kindlasti aitas selle kaasa ka see, et trenni alguses korrigeerisime juba sammus mu istakut, et ma istuks rohkem nagu tagumiku peal ja kasutaks oma kõhulihaseid ja hobuse samm muutus kohe peale minu muutumist lahtiseks ja kergeks.Õlad on mul niiii suur probleem, et see on ulme.Need on koguaeg puusadest eespool ja ma isegi tunnen, kuidas hobune läheb kohe paremaks kui ma õlad esiotsa pealt tal ära võtan, aga ma lihtsalt ei suuda end niiviisi hoida.Oeh, ma loodan, et ma õpin.
Galopis proovisime ka siis tagant alla saada, alustuseks galopist sammule üleminekutega, et ta tagumist otsa alla tooks ja edasi kui tundsin, et tuli tagant alla, siis pidin kohe peale sõitma.Ja ta läks lõpuks päris heaks, vahepeal jäi ratsme otsa rippu, aga teisele poole sain ilusti korda.Lükkasin vahepeal õlga sisse ja välja ja no ta läks tõesti heaks, kui ratset järgi andsin siis ei pannud kuhugi ajama, tuli tagant alla ja oli tore.
Siis oli hüppetrenn taas selle kolmeosalisega.Ma ise kartsin, et no äkki tal ikka mingi veider tunne on sees ja tulevad tõrked.Aga ei, ta oli hoopis meeletult õnnelik et saab jälle trensliga hüpata.Esimesed soojendushüpped olid okei.Harjutasime, et ma ei viskaks oma õlga talle esiotsa peale, vaid lükkaks tagumiku taha, toetuks jalusele ja saaks selle arvelt kätele ruumi juurde ja ei peaks keegi päris täpselt ei tea mida tegema.Vahepeal isegi tuli välja.Siis tegelesime allahüppega.Ma ei suutnud väga hästi seda õiget allahüppe istakut teha, nii et õlad oleks taga ja jalad ees maandumist toetamas, aga no enam-vähem.Siis Aive ehitas sinna taha risti, niii et oli allahüpe, 1fulee ja rist alguses.Kuna oli suur vahe siis pidin seal edasi sõitma ja sealt ta sai endale terveks trenniks tiivad selga.Pärast oli seal juba lattaed ja see iseenesest tuli ilusti, aga ta hakkas nii lendama peale seda edasi sõitmist seal vahes, et pani ikka igalepoole sajaga peale.Pidin tegema kõiki krossitakistusi hõlmava parkuuri.Ja appi, niimoodi pidin kaklema seal.Esimesele pani ta kaugelt ära ja siis jäin veidike maha, ja edasi ma pidin iga takistuse ees siukest meeletut kaklust pidama, et ta sinna täie rauaga peale ei saaks panna.Ei olnud just kõige mugavam, aga no kõik sai tehtud.Oleksin pidanud teda veidike varem hakkama tagasi võtma, sest kogu see kaklus jäi alati tõkete ette.Järgmises parkuuris proovisin nii ja algus tuli täitsa ilus ausalt öeldes.Sain vahel ära kakeldud ja takistuse ees oli olukord hoopis rahulikum, aga no lõpuks läks ikka vähe lappama.Viimane oli veel vastu päikest ja siis ma ei näinud eriti hästi, läks kaugelt ja jäin maha.Tulin uuesti, tuli natuke paremini.
Oeh, veidike kurb oli, sest ma olin nii õnnelik, et woah, selle olümpiaga on aasjad timmis ja kõik on hea.Aga läks ikka vähe vastupidi.Samas kui hobune võistlusel siuke oleks nagu see trenn siis oleks ikka päris kurb ja nõme.Mõtlen veel peale derbyt kaheosalisega proovida, äkki on vähe parem.:)
Vahepeal käisin veel Ottokaga maastikul kablutamas ja megachill oli ausalt.Siuke tore ja hea ja armas.
Siis oli üks joogatrenn, kaelaga pikalt ees ja all terve trenni, et oleks hästi mõnus pehme ja sonsu igatipidi.Galopist traavile üleminekud tulid siis jube paremad, vahepeal küll unustasin piisavalt kokku võtta enne üleminkut ja ei kasutanud kühilihased, aga kui ise juba varakult alustasin poolpeatustega kokkuvõtmist ja keskendusin sellele üleminekul, siis oli timm.
Oeh, tänane trenn oli megaheaaaaaa.LIHTSALT SUPER.Soojenduses oli juba hea.Harjutasime veidike istakut sisse, tegime igasuguseid harjutusi jms.Siis hakkasin tulema lattaeda.Hobusel polnud veel sellist adrekalaksu tulnud ja mu suureks üllatuseks ta ei pürstinud üldse kuhugi ära, kuulas ja ootas iga mu märguannet.Läks igakord täpselt sealt kust mina surusin ja vaatasin.Esimesele hüppel istusin veits liiga ruttu sisse ja võtsin käe ka liiga ruttu, aga ülejäänud hüpped olid suppperhead.Ootasin ära ja ta võimles igaltpoolt välja, sest ma ise andsin oma vaikselt paraneva istakuga talle võimaluse rahulikult võimelda ja tegutseda.Siis oli lattaed juba üsna kõrge, tulin teiselt poolt, alguses oli normaalne, siis aga ma ei näinud üldse sammu, hobusel ei tekkinud seda panen-sihiku-paika-takistusele tunnet ja ma nägin viimane hetk, tempo oli välja surnud ja ma hakkasin süstima.Axeliga lõppesid süstimised lihtsalt sellega, et tuli veidike kole pealesõit selle süstimisega ja et ta flippis kergelt ära, aga alati saime üle ja üsna ükskõik oli.Ottokaga lõppes süstimine tõrkumise ja minu kukkumisega.Sain puusale jälle korraliku obaduse.Siis oli aeg hobusele üleüldiselt veits energiat sisendada.Enne tegin mingit aeglast tilulilu galoppi, sest et no klappis nende madalate tõkete jaoks ja hobune oli kuulekas.Nüüd aga pidin temas siiski selle tõelise hüppajaloomu välja kutsuma.:DVõtsin siis korraliku ja elava parkuuritempo, nii et ma tunnen, kuidas ta pressib tagant ette peale ja et ta tahab hüpata.Tulin siis seda lattaeda 2 x veel uuesti, esimene kord ma seal tegin midagi lolli, jäin maha, aga teisel korral hoidsin kurvis korralikult tempot ja sõitsin peale ja ülihea oli.Mul on koguaeg olnud probleem sellega, et ma hoian jalust liiga varba otsas ja siis see on sealt kerge kaduma.Nüüd Aive koguaeg tuletas meelde, et ma jaluse õigesse kohta saaks ja istak oli kohe ka endale palju mugavam, jalg püsis minu all ja hobusele avanes nii palju rohkem võimalusi tegutseda.Siis tulin okserit ja pidin koguaeg hoidma seda head ja elavat parkuuritempot, aga samas eest mitte ära laskma, et ta ei saaks laiaks minna.JA APPPI NEED HÜPPED OLI IMELISED.Lihtsalt suurepärane.Hobune nagu hakkab peale tõmbama, aga ta jooksis tagant ratsmele peale ja ma ei lasknud teda eest ajama, nii et see on nagu lihtsalt jõuline lähenemine takistusele, ma nägin sammu ja viisin teda üldiselt veidike rohkem lähemale ja koguaeg klappis superhästi, istak oli mugav ja tundus, et hobusele ka sobis.Ma lasin tal igalt poolt igast asendist lebolt välja tulla, sest ma ise ei takistanud kuidagi ja oeh hea oli.Tulin seda okserit koguaeg kaheksa peal ja kui tahtsin teda lähedale viia, siis wao, rahustamine aitas tema puhul ka nii ilusti, rahustasin häälega ja ta muutus hoopis tähelepanelikumaks ja kuulekamaks.Lõpuks oli okser juba tubli meetrine ja kuidagi viisin teda rohkem lähedale kui et kaugele, aga koguaeg võimles ilusti välja ja tunne oli lihtsalt super.Siis esimene parkuur, seda head tunnet ei kaotanud ühelegi tõkkele, mis oli megahea,hobune oli kontrolli all aga samas kerge adrekas sees, aga üritasime teha rohkem sellist ümberhüpete parkuuri, ma aga sõitsin rahulikult suuri pöördeid ja sellepärast sõitsin siis kohe peale lõpetamist kõik uuesti.Seekord tulid siis pöörded suht normilt, sain hobuse koguaeg nii enne kui ka peale takistust korda ja siis selle imelisele okserile ma ei näinud üldse sammu ja reaalselt ei teadnud mis juhtuma hakkab ehk siis lihtsalt üritasin olla, surusin säärega ja karjusin "oiperse".Hobune pani kaugelt lendu ja ma jäin istakuga maha aga lasin ratsme järgi.Viimasele läks üsna samamoodi, ma jälle midagi ei näinud ja lihtsalt surusin teda edasi ja siis istak taas veits maas aga ratse ära.Ja uuuuuh, tõesti oli supertubli ja hea.Siis hüppasime veel kummidest üle ja kaare alt läbi ning harjutasime üleshüpet, megatimm oli, korra lendasin kuhugi kaugustesse, sest hobune otsustas sammust üleshüppe teha aga no jäin selga, aga teine kord oli juba okk.Oeh, mega oli see trenn.Kukkumine lõi pea nii selgeks ja edasi oli no super.Kui ta nüüd võistlustel ka siuke on, aga siiski minu kontrolli all enamuse ajast, siis on ausalt suuurepärane.Super oli ikka, ausalt, ma ei saa üle, okei kõik, homme kondan ilmselt maastikul ja siis pühap võistlused.Derbyl 80 ja kui on hea tunne sees ja ma meetrit nähes püksi ei lase, siis ka meeter.:)