Lõpp

Vahepeal juhtus siiin 10 eri asja ja kõik lõpuks viisid siis selleni, et ma otsustasin hetkel ratsutamise lõpetada.Ottokas läheb vist puhkama ja ma ise teen siis pausi, eks aeg näitab, kui pikk või lühike see siis olema saab.Kas ma üldse tahan taas ratsutada või leian, et miski muu on siiski köitvam...Oeh, eks ole näha siis.Tallis käin tööl vast ikka, kui tööd on ja jagub, aga ei ratsuta.
Ma poleks tegelikult uskunud, et ma suudan lõpetada.Ma olen 6 ja pool aastat seda teinud ja on olnud, mis on, aga ikka olen kuidagi leidnud kuskilt võimaluse aina edasi ja edasi pingutada ja proovida.Need pausi mõtted on mul üksjagu pikalt peas olnud, üle aasta juba kindlalt, nii et ehk siis oligi aeg see mõte ükskord ellu viia ja proovida, et mis saab.
Millega ma nüüd vahepeal tegelen?Ega ma täpselt ei teagi, ma arvan, et mängin veits sulgpalli taas, tegelen üldfüüsilise treeninguga, jooksen, käin jõusaalis, võimlen, naudin suve viimast kuud.Siis lähen kooli ja eks aeg näitab, mis ma teen ja kuidas teen.Ja ma usun, et selle hobuste ja ratsutamisega on nii, et if it's meant to be, it will be.Küll jõuan kunagi otsapidi hobuste juurde tagasi, kui nii on õige.Aga elame, näeme.
Teen siia taas asja alles siis, kui taas hobustega tegelen vms.
Aga olge tublid ja ratsutaga ja püüdke oma unistusi ja proovige uusi asju ja lihtsalt olge head ! :)
Päikest igasse Teie päeva, Karine :)

Yesjooos, jälle ma olen kadunud olnud.
Peale seda ebaõnnestunud hüppetrenni panime kolmeosalise uuesti suhu ja hobune oli olukorraga rahul.Vahepeal on siin niiisama trennid olnud.
Üks ratsatus oli üsnagi imeline.Pusisin vaikselt traavis, et saaks ta tagant alla jooksma ja selleks tegin siis poolpeatusi, sõitsin nelinurka, üleminekuid, hästi palju painutusi ja siis tegin tegin tegin ja üks hetk babahhh, hobune on megalux.Selg tuli nii mu kahe jala vahele et ma olin lausa üllatunud, niiii hea stabiilne ja ühtlane ja hea oli, ma mõtlesin, et ma hakkan õnnest nutma.:DSee oli tõesti suurepärane, ma niii kartsin et ma ilmselt ei tunne never ära kui hobune hakkab tagant peale jooksma aga no tuli ära.
Kindlasti aitas selle kaasa ka see, et trenni alguses korrigeerisime juba sammus mu istakut, et ma istuks rohkem nagu tagumiku peal ja kasutaks oma kõhulihaseid ja hobuse samm muutus kohe peale minu muutumist lahtiseks ja kergeks.Õlad on mul niiii suur probleem, et see on ulme.Need on koguaeg puusadest eespool ja ma isegi tunnen, kuidas hobune läheb kohe paremaks kui ma õlad esiotsa pealt tal ära võtan, aga ma lihtsalt ei suuda end niiviisi hoida.Oeh, ma loodan, et ma õpin.
Galopis proovisime ka siis tagant alla saada, alustuseks galopist sammule üleminekutega, et ta tagumist otsa alla tooks ja edasi kui tundsin, et tuli tagant alla, siis pidin kohe peale sõitma.Ja ta läks lõpuks päris heaks, vahepeal jäi ratsme otsa rippu, aga teisele poole sain ilusti korda.Lükkasin vahepeal õlga sisse ja välja ja no ta läks tõesti heaks, kui ratset järgi andsin siis ei pannud kuhugi ajama, tuli tagant alla ja oli tore.
Siis oli hüppetrenn taas selle kolmeosalisega.Ma ise kartsin, et no äkki tal ikka mingi veider tunne on sees ja tulevad tõrked.Aga ei, ta oli hoopis meeletult õnnelik et saab jälle trensliga hüpata.Esimesed soojendushüpped olid okei.Harjutasime, et ma ei viskaks oma õlga talle esiotsa peale, vaid lükkaks tagumiku taha, toetuks jalusele ja saaks selle arvelt kätele ruumi juurde ja ei peaks keegi päris täpselt ei tea mida tegema.Vahepeal isegi tuli välja.Siis tegelesime allahüppega.Ma ei suutnud väga hästi seda õiget allahüppe istakut teha, nii et õlad oleks taga ja jalad ees maandumist toetamas, aga no enam-vähem.Siis Aive ehitas sinna taha risti, niii et oli allahüpe, 1fulee ja rist alguses.Kuna oli suur vahe siis pidin seal edasi sõitma ja sealt ta sai endale terveks trenniks tiivad selga.Pärast oli seal juba lattaed ja see iseenesest tuli ilusti, aga ta hakkas nii lendama peale seda edasi sõitmist seal vahes, et pani ikka igalepoole sajaga peale.Pidin tegema kõiki krossitakistusi hõlmava parkuuri.Ja appi, niimoodi pidin kaklema seal.Esimesele pani ta kaugelt ära ja siis jäin veidike maha, ja edasi ma pidin iga takistuse ees siukest meeletut kaklust pidama, et ta sinna täie rauaga peale ei saaks panna.Ei olnud just kõige mugavam, aga no kõik sai tehtud.Oleksin pidanud teda veidike varem hakkama tagasi võtma, sest kogu see kaklus jäi alati tõkete ette.Järgmises parkuuris proovisin nii ja algus tuli täitsa ilus ausalt öeldes.Sain vahel ära kakeldud ja takistuse ees oli olukord hoopis rahulikum, aga no lõpuks läks ikka vähe lappama.Viimane oli veel vastu päikest ja siis ma ei näinud eriti hästi, läks kaugelt ja jäin maha.Tulin uuesti, tuli natuke paremini.
Oeh, veidike kurb oli, sest ma olin nii õnnelik, et woah, selle olümpiaga on aasjad timmis ja kõik on hea.Aga läks ikka vähe vastupidi.Samas kui hobune võistlusel siuke oleks nagu see trenn siis oleks ikka päris kurb ja nõme.Mõtlen veel peale derbyt kaheosalisega proovida, äkki on vähe parem.:)
Vahepeal käisin veel Ottokaga maastikul kablutamas ja megachill oli ausalt.Siuke tore ja hea ja armas.
Siis oli üks joogatrenn, kaelaga pikalt ees ja all terve trenni, et oleks hästi mõnus pehme ja sonsu igatipidi.Galopist traavile üleminekud tulid siis jube paremad, vahepeal küll unustasin piisavalt kokku võtta enne üleminkut ja ei kasutanud kühilihased, aga kui ise juba varakult alustasin poolpeatustega kokkuvõtmist ja keskendusin sellele üleminekul, siis oli timm.
Oeh, tänane trenn oli megaheaaaaaa.LIHTSALT SUPER.Soojenduses oli juba hea.Harjutasime veidike istakut sisse, tegime igasuguseid harjutusi jms.Siis hakkasin tulema lattaeda.Hobusel polnud veel sellist adrekalaksu tulnud ja mu suureks üllatuseks ta ei pürstinud üldse kuhugi ära, kuulas ja ootas iga mu märguannet.Läks igakord täpselt sealt kust mina surusin ja vaatasin.Esimesele hüppel istusin veits liiga ruttu sisse ja võtsin käe ka liiga ruttu, aga ülejäänud hüpped olid suppperhead.Ootasin ära ja ta võimles igaltpoolt välja, sest ma ise andsin oma vaikselt paraneva istakuga talle võimaluse rahulikult võimelda ja tegutseda.Siis oli lattaed juba üsna kõrge, tulin teiselt poolt, alguses oli normaalne, siis aga ma ei näinud üldse sammu, hobusel ei tekkinud seda panen-sihiku-paika-takistusele tunnet ja ma nägin viimane hetk, tempo oli välja surnud ja ma hakkasin süstima.Axeliga lõppesid süstimised lihtsalt sellega, et tuli veidike kole pealesõit selle süstimisega ja et ta flippis kergelt ära, aga alati saime üle ja üsna ükskõik oli.Ottokaga lõppes süstimine tõrkumise ja minu kukkumisega.Sain puusale jälle korraliku obaduse.Siis oli aeg hobusele üleüldiselt veits energiat sisendada.Enne tegin mingit aeglast tilulilu galoppi, sest et no klappis nende madalate tõkete jaoks ja hobune oli kuulekas.Nüüd aga pidin temas siiski selle tõelise hüppajaloomu välja kutsuma.:DVõtsin siis korraliku ja elava parkuuritempo, nii et ma tunnen, kuidas ta pressib tagant ette peale ja et ta tahab hüpata.Tulin siis seda lattaeda 2 x veel uuesti, esimene kord ma seal tegin midagi lolli, jäin maha, aga teisel korral hoidsin kurvis korralikult tempot ja sõitsin peale ja ülihea oli.Mul on koguaeg olnud probleem sellega, et ma hoian jalust liiga varba otsas ja siis see on sealt kerge kaduma.Nüüd Aive koguaeg tuletas meelde, et ma jaluse õigesse kohta saaks ja istak oli kohe ka endale palju mugavam, jalg püsis minu all ja hobusele avanes nii palju rohkem võimalusi tegutseda.Siis tulin okserit ja pidin koguaeg hoidma seda head ja elavat parkuuritempot, aga samas eest mitte ära laskma, et ta ei saaks laiaks minna.JA APPPI NEED HÜPPED OLI IMELISED.Lihtsalt suurepärane.Hobune nagu hakkab peale tõmbama, aga ta jooksis tagant ratsmele peale ja ma ei lasknud teda eest ajama, nii et see on nagu lihtsalt jõuline lähenemine takistusele, ma nägin sammu ja viisin teda üldiselt veidike rohkem lähemale ja koguaeg klappis superhästi, istak oli mugav ja tundus, et hobusele ka sobis.Ma lasin tal igalt poolt igast asendist lebolt välja tulla, sest ma ise ei takistanud kuidagi ja oeh hea oli.Tulin seda okserit koguaeg kaheksa peal ja kui tahtsin teda lähedale viia, siis wao, rahustamine aitas tema puhul ka nii ilusti, rahustasin häälega ja ta muutus hoopis tähelepanelikumaks ja kuulekamaks.Lõpuks oli okser juba tubli meetrine ja kuidagi viisin teda rohkem lähedale kui et kaugele, aga koguaeg võimles ilusti välja ja tunne oli lihtsalt super.Siis esimene parkuur, seda head tunnet ei kaotanud ühelegi tõkkele, mis oli megahea,hobune oli kontrolli all aga samas kerge adrekas sees, aga üritasime teha rohkem sellist ümberhüpete parkuuri, ma aga sõitsin rahulikult suuri pöördeid ja sellepärast sõitsin siis kohe peale lõpetamist kõik uuesti.Seekord tulid siis pöörded suht normilt, sain hobuse koguaeg nii enne kui ka peale takistust korda ja siis selle imelisele okserile ma ei näinud üldse sammu ja reaalselt ei teadnud mis juhtuma hakkab ehk siis lihtsalt üritasin olla, surusin säärega ja karjusin "oiperse".Hobune pani kaugelt lendu ja ma jäin istakuga maha aga lasin ratsme järgi.Viimasele läks üsna samamoodi, ma jälle midagi ei näinud ja lihtsalt surusin teda edasi ja siis istak taas veits maas aga ratse ära.Ja uuuuuh, tõesti oli supertubli ja hea.Siis hüppasime veel kummidest üle ja kaare alt läbi ning harjutasime üleshüpet, megatimm oli, korra lendasin kuhugi kaugustesse, sest hobune otsustas sammust üleshüppe teha aga no jäin selga, aga teine kord oli juba okk.Oeh, mega oli see trenn.Kukkumine lõi pea nii selgeks ja edasi oli no super.Kui ta nüüd võistlustel ka siuke on, aga siiski minu kontrolli all enamuse ajast, siis on ausalt suuurepärane.Super oli ikka, ausalt, ma ei saa üle, okei kõik, homme kondan ilmselt maastikul ja siis pühap võistlused.Derbyl 80 ja kui on hea tunne sees ja ma meetrit nähes püksi ei lase, siis ka meeter.:)

Eile sain jälle trenni minna.Aive ei saanud tulla, seega sõitsin üksi murul, sest plats tolmas suht hullult.Mmmmmmm, ma ei tea, jälle ma ei saanud pooltest asjadest aru.Sest mul oli ilgelt rõve olla mingil veidral põhjusel ja ma olin juba trepist alla kukkunud ja siis mul oli igatipidi valus ja hästi paha.Samas, mul on alati see tunne, et ma ei saa midagi aru siis kui hobune pole veel hea.Nii kui ma ta heaks saan siis see tunne kaob ja ma mõistan hästi.Igatahes alguses painutasin pika ratsmega sammus läbi, proovisin korralikult astuma saada.Siis traavis sama.Ei olnud väga hea.Ei läinud alla stabiilseks, koguaeg ikka viskas pead lakke ja seda veel eriti kui tagant peale sõita.Aga natuke pusimist ja läks paremaks, stabiilseks ja sai natuke rohkem impulssi nõuda ilma et ta ajama paneks.Võtsin ratsme veits lühemaks ja proovisin ta siis tagant astuma saada, seda siis poolpeatuste, üleminekute ja õlad sees sõiduga.Kuklast lasi hästi pehmeks, samas ma sõitsin olümpiatega.Aga siiski, hästi mõnusaks ja pehmeks lasi ennast, painutas hästi ja sai rohkem jõudu sammudesse.Natuke muutus rütm siiski kiireks, aga no harjutab veel.Galopis oli alguses veits selline vastukakleja ja painutamisel hakkas pead lakke viskama, aga see kadus kiirelt ära ja siis lasi enda megapehmeks ja heaks.Pärast traavis kiirustas, ei saanud üldse head rütmi kätte, hästi piaklt pidin pusima ja ja mitu korda teda väga konkreetselt tagasi võtma, sest ta lihtsalt laterdas ringi.Siis üks hetk ma hakkasin peale tagasivõtmist teda ka tagant peale sõitma ja siis läks heaks.Ilmselgelt ta ei jäänud mul normaalselt jooksma kui ma ainult suu otsas rippusin, aga niii kui edasi surusin ja eest samas ära ei visanud läks ta ümaraks ja jooksis normaalse tempo ning rütmiga.Lõputraav oli ka juba hea.
Eile oli ratsastus ja Aivega.Kolmeosalise trensliga sõitsin.Alguses traaviga väga pikalt ei tegelenud, vaba ratsmega korralikult liikuma hakkasime harjutusi tegema.Ja hobune polnud ka eest üldse hea.Ei kakelnud vastu ega midagi aga ebastabiilne oli.Tagant väga peale ei tulnud ja märguannetele vastas ka nadilt.Kõigepealt sõitsime keskliine.Veits ikka vingerdas mul ja kippusin kergendamisega kiirustama, niii et rütm läks paigast.Lükkasin teda nii palju edasi, et ta hakkas siblima mitte suurema sammuga astuma.Sain selle enamvähem korda ja siis lõpuks tulid sirged ka siretena välja.Siis sääre eest ära.Alguses panin kohe sääre liiga taha, läks tagumik ees minema, rippusin sisemise ratsme otsas ja ei võtnud harjutust väljast vastu.Selle kõige sai aga vaikselt korda, säärt ei toppinud enam nii taha ja eest ei tirinud tagasi, läks ilusti õla ja tagumikuga paralleelselt eest ära, väljast võtsin harjutuse vastu.Teise sääre eest küsisin alguses liiga vähe ära ja siis jäi harjutus pidevalt poolikuks, aga lõpuks nõudsin piisavalt ja samas mitte üle ja tuli normaalselt.Galopis sõitsime ratsmesse ja siis lasime eest aina ratset järgi ja sõitsime hobust ratsmele järele.Alguses jälle ei olnud väga hea, kui järgi lasin ja tagant peale sõitsin läks ikka ninaga ette, aga mitte alla ja ratsmele järele.Ja siis lõpuks läks megahästi ja galopp muutus nii mõnusalt ümaraks ja hea oli istuda.Teisele poole samamoodi, väga hea, üleminek traavile tuli ka peaaegu normaalselt, veits kukkus ikka, sest ma ei võtnud galoppi enne piisavalt kokku, aga juba palju paremini kui varem.Sain peale üleminekut hakata edasi sõitma ja ei pidanud jääma teda tagasi kakkuma.Lõputraav oli enam-vähem.
Tänane hüppetrenn.Õaaaaaah.Esimene tagasilöök siis vist.Olümpiaga jälle ja see suuline on talle ikka vastukarva.
Alguses oli veel enam-vähem normaalne.Soojenduses oli traavis mõnus pehme ja galopp oli ka ok.Veits pani punuma vahepeal, aga polnud hullu.Siis kohe alustuseks tõrge.Megaväike ristike, aga passis vist varju seal taga ja kohe tõrge.Ookei, tulin uuesti ja läks kerge häälega aitamisega üle.Siis edasi oli norm, takistuse ees pöördes veits jalad käisid alla mitmesse lehte, aga muidu norm.Lattaed tuli mingi meetri peale välja ja hobune hüppas ilusti, ise jäin vahepeal eest veidike hoidma ja siis kohe kolistas või tõmbas maha.Siis ei suutnud ma piisavalt kaua sadulast lahti püsida ja tõmbasin istumisega tagumise otsa alla.Jalust lühemaks ja siis sain enam-vähem hakkama.Vähemalt ei tõmmanud ise tagumist otsa alla.Järgi andsin ka pidevalt õlast mitte käest.Viskasin ennast talle esiotsa peale õlgadest, selle asemel et kätega järgi anda.Lõpuks sain ühe hüppe nii et andsin käed järgi, mitte ei aerutanud õlgadega.Ja seee oli superhüpe.Täiega hea, andsin piisavalt järgi ja ta lausa lendas üle.
Siis okser.Tuli ka ikka suht ilusti koguaeg.Võimsalt hüppas ja endal oli tükk tegu et selga jääda.Vahepeal jälle jäin eest veidike hoidma ja siis ei tulnud üldse ilusti.Korra viisin ta ka tõkkele lähemale + ta libises enda sitahunnikus tõkkele veel lähemale ja ma ei andnud alt hüppeks ka rohkem ratset nii et latid lendasid.Hirmu aga kummalgi ei tekkinud ja järgmine hüpe tuli ilusti.Kui jäi kaugeks siis proovisin tagant peale sõita mitte lihtsalt viimane hetk ära suruda ja oli hea.Olime murul ja siis läksime platsile süsteemi hüppama.Ja katastroof algas.Tulin siis alustuseks üht süsteemi takistust nagu süsteemi vahelt.Ei näidanud talle seda piisavalt kaugelt, ei painutanud tõkke poole, ta nägi seda viimane samm ja blokk peale.Mina pukkidele ja lattidele otsa ja peaga vastu maad, endale tundus et pukk lendas ka veel pähe, aga vbl olin ma juba maalt siukse matsu saanud et ei tajunud enam õiget asja.:DPea valutas ikka rõvedalt.Selga tagasi ja uus katse näitasin juba kaugelt painutusega ja siis kalpsas üle.Ja siis sai mitu korda tuldud, sõitsin nagu 8sat ja hüppasin takistust viltu, aga koguaeg tuli mega hästi välja, painutasin teda tõkete poole, maandus õigesse jalga ja kõik oli timm.Siis korra jäi ta jälle kuhugi kaugusesse vahtima ja avastas tõkke viimasel hetkel nii et jälle blokk.Käisin jälle alla ja muutusin enda peale juba nii vihaseks, et pisarad olid silmis.Siis mingi hetk hakkasid nad voolama ja ulgusin seal seljas.Ja nii terve ülejäänud trenni, tegime tubli 20 minutit veel trenni.Siis sain jälle korda ja tulin juba süsteemi ennast.Täiega norm oli.Isegi ilusti tuli välja.Süsteemi teine oli ka veel kõrgem ja seal jäin jälle vahepeal eest hoidma.Õhhhhhhh, miks ma ei õpi.Aga samas vahepeal tuli täiega hästi.Tulin süsteemi teisest pöördest ja jälle blokk peale ja jälle mina maas.Nüüd pisarad lihtsalt voolasid täiega ja nutsin seal seljas.Tulin uuesti, pidurdas jälle aga viimane hetk läks üle, ise kuidagi sõitsin ta veel vahest välja.Oeh, siis tulin viimast korda ja sai normilt üle.Nii kurb ja vihane ja pettunud olin endas.
Siis rääkisime veel Aivega, et mis kurat just toimus ?Põhiline viga oli suulistes.Ottokas veidike kannatas, aga nüüd näitas välja, et talle need ei sobi, tal on nendega valus ja mina oma kukkumistel ratsmetesse klammerdumisega väga kaasa ka ei aidanud.Grethe ütles juba varem et talle ikka ei sobi, peale krossi hüppamist ütles, et no kuidagi ikka ei lähe.Mul see üks hüppetrenn tuli nendega ilusti nii et mina ei osanud midagi arvata, aga no nagu näha, siis ikka ei sobinud.Ottokas pm ei tõrgu kunagi ja täna 5 tõrget kokku ja mina 4 korda maas.Edasi siis tavalise kolmeosalise trensliga.Ja siis olen seal mina ise.Mina, kui eeeeee, noh, jumala poolt veits suuremat kurvidega loodud naisisik katapulteerun sealt seljast erakordselt lihtsalt.:DMa ise poleks seda uskunud, aga nagu Aive rääkis ja siis ma hakkasin mõtlema, et no nii ongi.:DKui nt mõnel 80 kilosel inimesel hobune tõrgub ja ta ise suuerpäraselt seljas ei püsi siis maas ta on.Samas kui mõni 55 kilone jääb selga nagu nalja, sest et no jah, gravitatsioon, that motherfucker hakkab mõjuma, sest et true that, mida suurem mass seda suurem raskusjõud.Ja kui mina sinna hobusele esiotsa peale vajun, ma niigi istun õlad puusanukist eespool siis ma kaon sealt veel eriti lihtsalt, kõik see raskus ja noo eee, mu ülakeha raskus ning maas ma olen.Ja see on maxnõme.Peab saama mu istaku nii, et jalad jääksid rohkem hüppel minu alla ja tagumik läheks rohkem taha poole, nii saan kätele ruumi järgi anda ja ei pea õlgu ette viskama.Samas kõrgematelt tõketel maandumisel on mul vaja jalgu enda alla et nendele toetada, muidu lõhun oma põlved ära, niii et pliis istak, muutu ise normaalseks ja kõik on õnnelikud.Ühesõnaga, ma võiks olla hästi palju kergem ja väiksem ja normaalsem ratsanik hobusele.Ottost on mul hetkel kahju, et ma teda nendel kukkumistel instinkti najal ratsmetest rebisin ja talle haiget tegin ja loodan, et leiame eneskindluse taas enne derbyt ja asjad laabuvad, sest täna oli küll kurb ja valus ja nõme. :(Kuigi algus oli normaalne.

Sest ma ei oska

Oeh, ma ikka ei oska selle blogiga järge pidada.Trennid on läinud vaikselt, õpin hobust tundma ja iga trenniga läheb paremaks vaikselt.Põhiliselt olen ratsastanud, kus oleme hästi palju tööd teinud minu endaga ja nüüd vaikselt hakkan paika minema.Ei pumpa pidevalt kaasa, jalg liigub normaalselt, pikema jalusega olen juba ära harjunud, suudan hobust jube rohkem tagant peale sõita ja olen rohkem tunnetust ja kõike muud sellist kätte saanud.Mingi päev hüppasin krossi, oleks peaaegu alla kukkunud, aga siiski jäin ilusti ellu.:DVäga lappama ei lasknudki, sain takistuse vahel ta normaalselt tagasi ja ei itsinud ta väga kuhugi, mingit suurt ja kõrget asja hüppasin kaa ja sealt sain ilusti üle, esimene kord hakkasin täiega lühendama ja siis jäin eest veidike hoidma ja kobistas kohe.Teisel korral sõitsin ise peale ja siis oli harašo.
Nüüd vahepeal saime kaheosalised olümpiad hobusele.Kolmap siis sõitsin nendega ja õõh, keeruline oli, alguses sõitsin ainult trensli ratsmega.Hobune oli eest tunduvalt õrnem ja käsi pidi palju tundlikum olema.Alguses oli traav mingi nilbe jälle, ise tõusin kergendades varvastele ja ma täitsa sain aru, et ma seda tegin, aga kuidagi ei saanud seda korda.Natuke jurasime siis mu enda kallal ja lõpuks sain korda.Siis pidin ta traavis korralikult tagant peale jooksma saama.Vahepeal veidike õlgu sisse ja välja küsima ja see harjutus tundus mulle nii veider lihtsalt niisama teha, olen alati harjunud selleks ekstra aja võtma ja siis selle kallal püsima, mitte lihtsalt niisama seda proovima.Aga no tuleb ümber harjuda.:DMa pidin niii palju asju korraga jälgima, et mul endal hakkas juhe vaikselt kokku jooksma, õlad taga, puusadega kergendan ette, õlga sisse küsides ei tohi liiga palju painutust olla, väljast peab säär vastu võtma, samas ei tohi impulssi kaotada, üle ei tohi ka küsida, puus tuleb ette lükata jne, muidu oli veel vaja teda tagant peale sõita ja samas jalg pidi püsti tõustes alla poole vajuma ja istudes lõdvestuma, välimine käsi kaela juures ja hobune rohkem välimisele ratsmele, tagant peale sõites ei tohtinud eest laiali vajuda ja veel miljon asja.Juhe vaikselt jooksis täitsa kokku, aga hobune oli juba päris hea, eriti peale seda kui olin õlga sisse küsinud mõlemale poole, hakkas mõnusalt tagant jooksma.Siis oli korra sammupaus ja peale seda, ma ei tea mis juhtus, aga ma hakkasin järsku ratsutama ja sulasin seal sadulas lahti.Hobune oli lihtsalt imeline, jooksis nii hästi, kõik harjutused tulid megalihtsalt välja, vahepeal kippus veidike ikka impulss ära kaduma, aga siis tundsin kohe ära ja taastasin selle.Ja vauu, nii hea oli, ülimugav oli olla, ei olnud enam seda rõvedat tunnet, et mul halb olla seal seljas, Aive ütles ka , et no tip-top oli kõrvalt.Galopis siis proovisime olümpia suulise ka kätte võtta ja sellega veits tegutseda.Alguses sõitsin enam-vähem ratsmesse ja tagant veits jooksma ning siis hakkasiem sirgeid proovima, lasen nii palju tal minna kui torust tuleb ja siis võtan tagasi, vaatan kuidas toimib.Alguses võtsin mõlema käega ja siis ta hakkas lõuga vastu ajama ja ma pidin ikka võitlema, et ta kontrolli alla saada.Siis Aive ütles, et ma pean veidike mängima, ühe ratsmega rohkem võtma ja muud sellist, otsima ja tunnetama neid piire.Siis teisele poole läks juba täiega hästi, tuli ülinormaalselt tagasi ja kuna olümpia mõjub kuklasse siis lasi ka kohe kuklast ennast pehmeks ja oooooo, ta galopp oli peale seda nii hea, selline ümar ja jalad nagu rullisid all, siuke suure mõnusa tugitooli tunne oli, pärast traavis proovis veits alt ära panna, aga paar konkreetsemat tagasi võtmist ja ta oli jälle ülihea, sain taas tagant peale sõita ilma et ta kohe ajama paneks.Üleminekud tulevad ka juba palju normaalsemalt välja, sest ma saan ta poolpeatustega enne üleminekut juba normaalselt kontrolli alla ja siis on üleminek sujuv ja rahulik, saan hakata kohe edasi lükkama uuesti.

Neljap siis hüppasime nende olümpiatega.Kärme soojendus, veits tagant jooksma ja hakkasime kõksima.Olümpia ratse oli ka käes ja no hobune ei pannud ajama, samas olid alles väiksed tõkked ka.Alguses oli kuidagi veider, hobune oli takistuse ees nii rahulik ja nagu pidurdas veits alla.Kui üritasin veidike peale sõita siis nagu ei reageerinud.Nii oli umbes esimesed 3-4 korda, siis kui mingi 70 ees oli.Nii kui Aive veidike peale tõstis, tuli eluvaim taas sisse.Aga takistuse ees oli tõesti hea, hobune ei pannud kuhugi ajama.Ise vahepeal maandusin peale hüpet liiga kiirelt sadulasse ja ei andnud piisavalt palju ja kaua ratset järgi.Ottokas on nii lahe, ta annab sulle kohe märku kui sa midagi valesti teed.Nt kui hüpe peal veidike hoidma jääd siis ta kohe kolistab.See on peaaegu et kabelilaks, pm alati kolistab siis ja kui täiesti maha jääd ja suu otsas ripud, siis tõmbab maha.Seda viimast varianti pole küll veel ei mul ega tal juhtunud, aga olen näinud ja Aive on rääkinud.Nii et saab ise ka kergelt aru ja palju lihtsam on kohe.Aive veits kruttis veel seda lattaeda kõrgemaks ja no nii super oli, ühe korra läks veidike äksi täis ja tahtis tempoga peale panna, aga tegin ette voldi ja no edasi oli taas suurepärane.Väga hea suure ja mõnusa hüppe teeb, peale takistust saab ta kiirelt kontrolli alla ja enne tõket hobusel ei käi sellist liigutust kehast läbi, et vot nüüd panen ajama, rahulikult veidike suurendab sammu, aga ikkagi jääb nii normaalselt kontrolli alla.Okser tuli ka ilusti, paar esimest korda viisin ta üsna lähedale ja siis tuli võimsa varuga välja ja endal oli tükk tegu, et seljas püsida.Teisest jalast üritas taaskord korra ajama panna, aga üks voldike parandas olukorra kärmelt ja edasi oli normaalne.Korra jälle võtsin ratsme peale tõket liiga kiiresti, aga mitte rohkem.Siis mõtlesin endale ise parkuuri välja ja tulin seda.Tegin suured ja lauged pöörded, ei hakanud väga järjest tulema, tahtsin aega teda rahulikult tõkete vahel korda sõita.Ja parkuur tuli superhästi, no tõesti oli hea.Kõik klappis, hobune ei pannud kuhugi ajama.Viimane asi oli siis peneroll, kus keskmiseks takistuseks oli üleshüpe.Seda Ottokas hakkas passima ja ma ronisin ette ja kukkusin alla, wuhuu, esimene kukkumine kirjas.:DJa kuidagi nii rõvedalt, et käega otse piki koba, naha tõmbas suht nilbelt maha.Aga mu suureks üllatuseks polnud see kukkumine eriti valus, kuigi ma kukkusin pukile otsa.Axelilt kukkumised on alati valusamas olnud for some weird reason.:DIgatahes selga tagasi, tulin ühe tõkke ette, et eneskindlus tagasi saada ja siis tulin.Siis sain esimesest kahest 2x korda üle ja kolmandast lasin mööda.Lõpuks sain 2 korda üle tuldud, mõlemad korrad suutsin küll viimase peal veits passima jääda sinna selga, aga kiitsin hobust ja ta oleks mind ilmselt veel 10 x päästnud.Tulin veel viimast korda ühe lattaia, et hea tundega trenn lõpetada ja waooooo, nii suurepärane hüpe tuli, täpselt klappis, ise sain veits peale sõita ja ta ei pannud alt minema, ei istunud liiga ruttu tagasi ja andsin piisavalt kaua järgi, peale takistust tuli kohe kontrolli alla tagasi ja no üldse väga timm oli.Parkuur oli siis meetrine ja dsiiisas, see tundus nii madal.Ma tunnen end Ottokaga just väikestel kuidagi veits ebakindlalt, mis on ilmselt väga hea.:DAndsin hobuse Grethele üle ja waoo, niii ilusad nägid kõrvalt välja ja hobune jooksis niii kaunilt.
Ilus oli vaadata ja Grethe sõidab ise Ottokaga laup kolme ja ma siis tegelen oma takistussõiduga vaikselt, mis on kõik üliiichilll, mul on väga hea meel, et Grethe sai endale sellise võimaluse ja ma loodan, et neil läheb kolm väga hästi, seekord ei jõudnud küll Niitu vaatama minna kahjuks .:(

Eile käisime Joannaga koos maastikul kablutamas.Päris õiget maastikurada me vist üles ei leidnud, sest jõudsime välja Uuesalu elurajooni ja sealt ei osanud kuhugi minna enam, pöörasime ninad taas kodu poole, ühe põllu peal traavitasime ja tegime kergeid galopiringe ja jalutasime talli tagasi.Arvasin, et Ottokas on vägaväga rahutu maastikul, aina tipib ja tahab minna ja ei kannata oodata, aga ei, täitsa rahulik oli, sain rahulikult vaba ratsmega sammu jalutada, hobune oli kaa jumala chill ja peale galoppi oli ta veel eriti rahulik ja sonsu.Pressisin teda pikalt pikalt, et ta lompidest läbi kõnniks, minnes koguaeg suutis ikkagi kõrvale nihverdada, aga tagasitulles sain ta igalt poolt läbi surutud ja polnud see vesi nii õudne midagi.

Täna, uuuuuuhhh, oli hüppetrenn.Nii, alustuseks panime veits tõkkeid platsi peale, siis kooserdasin hobuse valmispanekuga ja lõpuks jõudsin platsile.Soojenduses oli endal palju mugavam kui varem.Läks normaalselt ette-alla, jalad vajusid mul endal juba ilusti pikaks, ainult käed üritasid ikka mingit oma jama ajada, käisid kuhugi suva suundades, aga peagi sain ka need kontrolli alla.Rippusid lihstalt keha kõrval, mitte ei tegutsenud kõigest väest, et näha välja nagu potisangad.Traavis oli täiega hea, painutas ilusti ja jooksis elava rütmiga, suutsin tagant piisavalt peale sõita, et ta lihtsalt ratsme taha ei vajuks.Galopis alguses ei saanud üldse istutud, aina põntsusin ja põntsusin ja mingi hetk koitis ära, et istuks rohkem tagumiku peal ja teeks rohkem alumiste kõhulihastega tööd ja siis sain istuma, ühtlaselt.Enam ei pidanud põntsuma, harjutasin veits poolistakut, et jalad pikemaks vajuksid ja proovisin teda rohkem tõukama sõita.Nii et kui ma tagant säärega surun, siis ta ei pane eest ajama, vaid paneb tagumise otsa rohkem tööle.Täitsa läks juba, tõukas rohkem, hea ja stabiilne rütm oli seees.Siis jalutasin pikalt, kuni üks teine tüdruk hüppas ja siis oli minu kord.Alustasime väiksest lattaiast.Ajama ei pannud, ei hüpanud, lihtsalt tõstis kossid maast lahti ja hea oli.Vahepeal lükkasin veits kaugemalt ära või lasin ta takistuse ees veits vabamaks, aga muidu oli okei.Ise üritasin jälle väga sukelduda seal, aga selle sain ka vaikselt korda.Ühe korra hobune kolistas ja siis oli see, et ma ise jäin tõkke ajal veits ratset hoidma.Viimase sammu annan talle alati vabaks ja see pääastab ka igasuguse olukorra.Aive vahepeal veits tõstis ja tuli endiselt täiega normaalselt.Siis tulin parkuuri, kõigepealt seotud vahe, 5 sammu ja seal ta kohe hakkas lappama ja tirima ja jäin temaga võitlema, samm jäi kaugeks ja jäin seotud vahe teisel maha.Proovisin end enam-vähem korda saada, mis väga ei õnnestunud ja tagasipöördest süsteem okser-lattaed, mille vahe oli isegi päris suur.Peale seda kaotasin aga igasuguse tasakaalu, jalused kõik vsjo ja oli vaja teha tagasipööre, kus ta veel vajus traavi ja siis ma selleks, et ma ise selga jääks, võtsin voldi, leidsin oma tasakaalu enam-vähem üles ja hüppasin viimased 3 ka ära, kus olid siis lattaed ja süsteem teiselt poolt.Vahes pidin temaga veits kaklema, et ta puhta lendu ei paneks, aga takistuse ees sain järgi antud ja tuli normaalselt.Teine parkuur.Veits kõrgem, aga sama rada.Oskasin juba ennetada ja näha kohti, kus ta hakkab nalju tegema ja tuli normaalsemalt.Vahedes sain teda veits tagasi tõmmatud ja viimased sammud ilusti vabaks lastud, nii et tuli normaalselt, süsteemile rahustasin , arvestamata sellega, et vahe oli suur ja siis ta pressis sinna vahele 2 sammu ja viimases vahes jälle veidike jagelesin temaga, aga tuli normilt välja.Siis kordasin planku ja tagasipöördest süsteemi, ajasin veits tagant rohkem jooksma ja nüüd tuli täiega normaalselt, süsteemi vahel ise surusin teda edasi ja oli oookei.Enne kordamise alustamist hakkas mind ringi vedama.Võtsin tagasi aga eit ulnud, tõmbasin siis korra seisma ja taandasid, edasi ülinorm.Peale tõkkeid mul endal ka mingi hälvi, lasen hobusel lihtsalt minna, kui üksikuid hüppan, ei võta teda peale takistust korda ja enda alla, vaid hakkan kohe patsutama ja vaba ratsmega kablutama.Kui seda mulle korra mainida, siis saab enam-vähem normi tagasi.
Mõõtsime ära ja umbes meetrine parkuur oli.Normalnõ.Ei olnud jube ega midagi.Siis Aive kruttis mulle üht lattaeda 2 auku kõrgemaks.Seda, mis mul kõige paremini klappis koguaeg.Hirmu polnud, tulin seda vaikselt.Mul see teema, et isegi kui ma tean, et ei tohi hobust nagu järsult süstida ega lasta tal lappama minna, siis ma ikkagi teen seda, KUI, ma näen et samm tuleb niiviisi välja.Üldse ei taha hakata igahinan eest võitlema, et ta minu alla jääks, kui ma näen, et ohh, kui ma lasen tal praegult minna ja teha siis tuleb samm välja.Ja ma isegi päris täpselt ei tea, mida ma siis tegema pean, aga eks näeb.Tulles tagasi selle takistuse juurde siis tuli tuli normaalselt, korra lasin tal minna, et samm klapiks ja siis ta hakkas peale bürstima.Tegin ees paar korda volte, näitasin takistust, aga ei lasknud peale ja siis tuli normaalselt, jäi veidike kaugeks.Tulin veel korra, ei näinud väga sammu ja tegin voldi ning siiis, oeh, tuli niii hea hüpe.Sain ta rahulikus tempos veits lähemale viidud, peale takistust võtsin ta kontrolli alla tagasi, hüppel olin normaalne ja kõik oli vist ideaalne.
Pärast nunnutasin veits, andsin porksi ja sügasin kummiharjaga teda, siis loputasime jalgu ja määrisin linimenti peale, arinkat ka veits seljale (selg on juba paljupalju parem, win), õgis seal oma müslit ja niisama veits patsutasin teda.Näitasin empsile ka, kui suur ja kõrge hobune mul nüüd on ja emale väga meeldis see loom.:D

Ohjumal, ma ei tea kust alustada või lõpetada.Eks vist alustame algusest  ja vaatab, kuhu välja jõuame.

Pidin siis ratsutamise ära lõpetama, Nuhjas juunikuu lõpuni tegema ja siis vsjo, uues majas ja ratsutada pole võimalust.Siis aga helistas mulle ühel õhtul Rintsu ja rääkis, et Aive tahab Ottokale sõitjat.Helistasin siis Aivele ja leppisime kokku, et tulen kolmapäev trenni, 12.06 siis oli kuupäev.Läksin kohale, kohe hüppetrenn, pidin laup kohe kolmekale minema ja siis tegime krossi.Tutvsin hobusega, pm nagu ratsmes sain ta jooksma.Hüpe on hästi mõnus nagu ei tunnegi seda, mul ei pannud kuhugi alt ajama, võttis rahulikult, esimesed paar korda läks ristile veits kaugemalt, kolmandal korral sain ta siis lähemale toodud.Krossitakistustel ma ise olin seljas üsna lippadi-loppadi ja kui ma säärte vahel teda ei hoidnud ja tal kuidagi peale lasin minna, siis ei tulnud jahh hüppest just palju välja.Mööda läks siis.Ise olin korras, pani kohe üle, vaatas nagu asju, aga ei passinud otseselt midagi.Ise lendasin hüpete ajal jube lahti loomulikult, ei saanud päris hästi aru, kui palju ma ja mida tegema pean ja seljas püsimisega oli ikka tükk tegu.Aga all päris ei kukkunud, parkuuris tuli takistuse ees minu kontrolli alla ja minema ei pürstinud nii et kokkuvõttes oli esimese korra kohta vist normaalne.Ise põdesin loomulikult väga üle, aga Aive veidike julgustas ja rääkis, et polnud asi väga hull midagi.
Järgmised 2 päeva tegime skeemi, proovisin hobust veits paremini tunnetama ja kuulama õppida ning vaikselt  ta läks.Aive käis ka mõlemal päeval korra seljas ja siis sain rohkem juba hobusest aru.Ise tundsin end halvasti, ebamugav oli olla nii suure hobuse seljas ja tahtsin kohe tagasi väikse armsa poni selga.Lõpuks hakkas aega vaikselt juba mugav ja hea tunne tulema, liikumine ei tundunud nii suur ja lai enam ja asi oli palju parem.Galopiüleminekuid traavile päris hästi korda ei saanudki, igakord nagu vajus traavile, mitte ei saanud talt korrektset üleminekut, traav jäi laiali ja krampi.Muid vigu oli veelgi, aga üldpilt oli enam-vähem.
Laup siis käisin kolmekal ära.
Karjamaa oli otse lehmade kõrval, Ottokas astus kohe treiku kaldteest mööda ja jooksis minust mitu korda üle ja vahtis lehmi.Lõpuks aga peale kooli ja takistust rahunes ta piisavalt maha ja sai ta sinna lehamde krõvale muru sööma panna.Vahepeal aeti lehmad veel kuhugi enda karjamaa tagumisse nurka ära ja siis polnud probleemi enam.
Skeem oli nadi, kodus tundsin end ise paremini ja ka hobune oli all parem.Harjutused said küll tehtud, aga mitte nii täpselt ja korralikult kui kodus.Galopilt traavile üleminekud ei olnudki head, aga kuidagi sain selle skeemi läbi, Einastelt 53 % ja Aivelt 58%.
Takistuses tundsin end kohe nii koduselt ja hästi.Soojendus oli lihtsalt suurepärane, rahulik tempo ja mitte ühelegi takistusele ei pürstinud mul alt minema, lihtsalt nii rahulik ja meeldiv ja hea oli.Joosu ütles ka kõrvalt, et no suurepärane on, tegin ainult 4 või 3 hüpet, polnud vaja lihtsalt rohkem.Siis parkuuris, üheski seotud vahes lappama ei läinud, enne kolmandat tõket jäin veidike eest hoidma ja siis tegi veits ämblikuhüppe ja enne kuuendat võtsin veits korralikumalt ta enda alla tagasi, aga üldiselt oli hea, takituse ees võttis natuke juurde, aga lappama ei läinud ja nii hea tunne oli.Sammud klappisid ja aeglane, ent puhas, mis oli minu jaoks lihtsalt superhea uudis.Põntsusin seal seljas küll korralikult, aga läbtud sai ka see.
Siis oli pikalt ootamist ja lõpuks kross, rada tundus veidike jube, kraav ja mõned asjad olid veidike hirmutavad, aga muidu oli okei.
Soojenduses oli ka normaalne, nüüd lasin suurema tempoga peale ja takistuse ees lasin tal ka rohkem tempot tõsta ja ise valida, millega hobune tuli loomulikult ilusti toime ja kõik tuli hästi välja.Kaugemalt krossitempoga, enne takistust veidike korda ja siis jälle pehme ratse, hüpe ja otse edasi.Soojendusplatsil oli ka laud pandud, et harjutada krossitõkke hüppamist.Sinna peale minnes Ottokas korraks ajas silma punni ja tundsin, et veidike ajas sõrad vastu ja korraks nagu mõtles mitte minna, aga suunasin teda kohe säärtega edasi ja läks ikkagi ilusti üle, teine kord oli ka hea.Läksin siis tuleproovi tegema.
Endal oli klimp kurgus ja hirm sees, aga proovisin end rahustada ja läksin lihtsalt lõpuni võitlema.Esimene oli metsa vahel palk, see oli ilusti.Peale seda oli metsast välja lagendiku peale ja seal tundsin et Otto veits uudistas uut kohta, seal ka palgile klappis ilusti, enne kraavi kaotasin jaluse ja üldse igasuguse tasakaalu, aga Ottokas ainult veidike vaatas kraavi ja kalpsas siis sealt üle, ise mõtlesin küll et lenda no kohe alla, aga sain enda kuidagi sadulasse korda ikkagi.Siis oli väike lagendik , mille keskel oli Juurimaa kändudest tõke ja hästi paljud hobused tõrkusid seal, ning üritasin ottokat seal hästi kontrolli alla võtta, et iga hinna eest sealt üle saaks, aga no ta oli juba nii indu täis, et tall ei tundnud miski hirmus ja läks lebolt üle.Üleshüppe oli mõnus ja peale seda tundsin et juba piisavalt kindlalt, et poolistak võtta, alguses ma seda ülds ei julgenud, kartsin et ta läheb mul kohe ajama ja siis on kõik tuksis.Edasi oli siis suur suur põld, kus oli suure ringi peale 4 takistust ja need olid reaalselt maailma kõige mõnusamad asjad.Takistuste vahel käed lakale, hobune naudib ja kihutab, enne takistust veidike kontrolli alla ja peale takistust jälle samamoodi, nii pingevaba ja mõnus.Takistuseks olid seal mingi puuriit, kraaviga palk, herdel ja veel mingi palgike.Vaatas küll, aga läks ilusti üle.Edasi olid jälle palgid, mäest alla ja mäest üles kohe, sealt ta lihtsalt astus üle ja ma ei tundundki mingit hüpet, siis kivimüüriga allahüpe, kõik hea ja viimaseks siis juurima kännud ja viimane palk, siis oli kõik juba mõnus ja ma julgesin poolsitakus rahulikult sõita, enne takistust istusin sisse, kõik klappis ja peale viimast andsin veel agu et võimalikult ruttu finišijoonest läbi jõuda ja tehtud.Nii hea tunne oli sees.
Ja 4jas auhinnaline koht tuli ära, olin ka neljandat korda hobuse seljas ja nii meeldiv kohe :)
Ilusti tagasi ja tegin tallis asjad korda ja minekut.Tunne oli hea ja tundus, et hobusega isegi mingil määral klapp leidub.
Eelmine nädal sõitis Miina ja võistles ka laup.Ise tegelesin lõpetamisega ja no nii lahe, et sellega vsjo on.Aga no pildid tulid ikka, üks kohutavam kui teine ja no dieedi mõtte peab küll kärmelt ellu viima, kõik on niiiiiiiiiiii pisikesed ja väiksed ja siis on üks elevants e. siis mina isiklikult.
Eile käisin siis sõitmas, sadul oli Rintsu käes tuunimisel nii et sõitsin valtrappi ja pehmendusega, sedelgas oli ka peal.Pm tegin terve trenni sammu ja veits üleminekuid traavile, et ma kuidagi suudaks seal seljas nagu päriselt istuda.Sest et ma ei suuda seda, see traav on nii hüplik ja ma ei suuda seal kahte sammugi sadulas olla, nii hullult põrgatav kohe lahti, kui traavi teen.Proovisime mu jalgu pikemaks venitada, istakut korrigeerida ja parandada, et ma istuks sirgelt, ei uhaks nii meeletult puusadega kaasa ja suudaks kõiki oma jäsemeid reaalselt kontrollida.Istuks rohkem tagumikupeal ja kasutaks oma alumisi kõhulihaseid.See trenn oli nagu päris ausalt raske. :DAga nii kui endal järjest asju korda sain siis kohe tundsin kuidas ka hobune hoopis vabamaks ja lõdvemaks muutus ning kõik oli hoopis pingevabam ja meeldivam.See oli kuidagi nii lahe.Traavis hakkasin ikkagi räigelt põntsuma ja läksin pingesse, mille peal hobune ka molli lakke lõi, aga tasapisi läks paremaks.
Täna oli juba sadul olemas ja võimlesime.Natuke traav, nina ette ja siis hakkasime traavilatte tulema.Voldi peal tulime.Hobune vajus pidevalt latil õlaga välja, sest et mu välimine käis ujus kuhugi kagustesse, mis andis talle kohe ruumi vajuda.Koguaeg mul välimine käsi ujub keha juurest eemale, koguaeg lihtsalt.Ma ei kujuta ette kaaaa, kuidas ma selle lõpuks kontrolli alla saan.:DLõpuks sain käe enda keha ja hobuse kaela juurde ja sain kohe palju paremini trajektoori kontrollida.Siis aga jäin ise seljas veits jäigaks, aga peale paari korda tuli juba paremini, hobune oli mõnusalt paindes, ise olin pingevaba ja kuhugi välja ega sisse ei lasknud vajuda.Siis tulime galopis neid latte, jälle voldi peal ja no ma ei tea, see oli absoluutselt raske asi.Ausalt.:DKoguaeg läks hobune lattidel üle ratsme ja hakkas kiirustama , ise läksin krampi ja hobune läks ka kohe pingesse, ei painutanud piisavalt, vajus koguaeg õlaga välja ja kontakt oli liiga tugev.Kui ratset järgi andsin, siis hobune ajas pea üles, mitte ei läinud säärega peale sõitmisel ratsmele järgi, mis nagu tegelt vaja oleks olnud.Ja sellega jauramsime reealselt mingi 100 aastat aga lõpuks, sai kõik need asjad korda.Hobune vaatas latte ja ei ajanud  pead üles, ise olin rahulik, painutasin, välimise ratsme ja säärega kontrollisin trajektoori, ei läinud krampi ja suutsin isegi sammu klapitada.Epic win.A no loomulikult suutsin alustuseks lattide taga olevast ristist üle hüpata, kuhu hobune peale tõmbas, issand, mul oli nii piinlik.:D
Igatahes edasi hakkasime siis ristikest tulema.Väga peale ei hakkanudki rebima, valiklatiga, ise proovisin tõkke ajal kuhugi kõrgustesse ronima, kuigi tõke oli 40 cm ja oleksin pidand lihtsalt kerge istaku võtma, ei midagi suurt ega aeganõudvat.:DLõpuks sain siis istaku ka enam-vähem normi, ei kadunud kuhugi hobusest kaugele ära, vaid jäin lähedusse ja klappis.Siis Aive tõstis umbes 80-ne peale selle ristikese, paar korda läks samm nässu, aga lõpuks tulid juba täitsa normaalsed hüpped, klappis ja ise tundsin end hästi.

Apppi, need jalused.Kuna ma nüüd olen hobuse seljas siis jalad ei pea lõua alla olema.Ja see on harjumatu, sest et poni seljas ei saanud jalgu väga kuhugi sirutada.Ja nüüd ma pean niiiiii pika jalusega sõitma ja hüppama, et see tundub minu jaoks meeletult hirmus ja on ebamugav, aga iga trenniga läheb vaikselt paremaks.:)Aga endiselt on ebamugav, tundub et olen nagu baleriin seal seljas ja kannad on kuskil kaugel kõrgel, aga tegelt on täiesti normaalne see lugu.
Igatahes, tegin nüüd selle ilmatu suure postituse ära ja proovin nüüd taas vaikselt rajale saada oma blogipidamisega.

Mõni aeg räägin pikemalt, igatahes, ma nüüd olen Järvel, sõidan Otto-Osborniga Aive käe all, täna olin hobusel neljas kord seljas ja võistlesin 3V-d, neljas auhinnaline koht :)Mingi hetk räägin midagi rohkemat.